Go vegan, Müürileht

 

Metsas elades on posti järel käimine oluline tegevus. Isegi sel juhul kui postkastist iga päev midagi oodata ei ole. Kõige toredam on saada postkaarte ja raamatupakikutseid, ajalehti mul praegu tellitud ei olegi, aga tänu sõpradele käib ajakiri Vegan ja Müürileht.

Müürilehe oktoobrinumber on pühendatud toiduteemale ja eks hakkan sealt loomaõiguslasena ja veganina kohe oma elulaadile tuge otsima ja endale üllatuseks leiangi. Enne kui ma üllatust põhjendan, soovitan täiesti erapoolikult kõige suurema tähelepanuga lugeda Kadri Aaviku ja Ireene Viktori teksti pealkirjaga “Veganid kui “uus terroristlik vähemus””, mille pealkiri ironiseerib muidugi seisukoha üle, mida pigem kannavad paremkonservatiivid.

Muid tekste loen ettevaatlikumalt ja teistsuguse ootusega ja seda tahangi põhjendada. Nimelt on mul aastatega kinnistunud seisukoht, et suhtumine veganlusse on kuidagi seotud inimesi intellektiga. Et kui inimene on kirjaoskaja ja raamatuusku ja lahtiste silmadega ja tegutseb kultuuririndelgi (ja Müürileht on ju nüüdiskultuuri häälekandja, ehkki asi ei ole tegelikult Müürilehes, lihtsalt see leht oli postkastis), siis tal peaks olema veganluse suhtes soosiv hoiak ja veel parem kui ta oleks ka oma tarbimisvalikud eetiliseks muutnud. Sest tal on selleks piisavalt infot ja oskust seda infot analüüsida.

Olen mõelnud nii paljude inimeste puhul, kes on inimõiguslased, feministlike seisukohtadega, loodushoidjad, ökoloogilise jalajälje pärast südant valutavad targad ja ilusad jne, aga kui rääkida nendega loomade õigustest, siis on seda nende jaoks ikka natuke palju ja nende enda valikud neist õigustest pigem ei sõltu. Ma ei tea, miks see nii on ja ei saa sellest aru.

Nii kirjutabki Jaan Pehk millegipärast sellest, kuidas ta Henn Põlluaasa keedab, mis on muidugi hoopis omaette nähtus, eksole, aga ka Aleksander Tsapov küsib juhtkirjas, et kes ei oleks unistanud terve grillitud piimapõrsa allakugistamisest, räägib toiduneuroosidest, sealhulgas peeneks muutunud valikutest, mil näiteks suitsupekiga peenleivast saab falafeliga veganvrapp. – pidades viimast valikut meelelahutuseks, mitte baasvajaduseks – meelekindlaks eetiliseks valikuks. Eks toidunautlejad ja tervisehuvilised on ennegi veganlust kaaperdanud; Facebooki gruppides leidub tihtipeale sõnavõtte, milles eetilised veganid peavad egoveganitele meelde tuletama, millise maailmavaatega algselt tegemist on.

Kõige rohkem infot mind huvitaval teemal saab Tarun Gidwani artiklist, õigemini intervjuust iseendaga, kus ta ilmselt siis teda painanud küsimustele vastuseid pakub. Kuna toidutootmine tekitab 25% kasvuhoonegaasidest…… siis üldiselt on veganid asjast õigesti aru saanud… ja see (veganlus) näib olevat kõige kliimasõbralikum…. aga kõik on suhteline, sest midagi oleneb ju taimetoidu transpordist ja pakendamisest… Aga lugege ise. Seda et veganlust võib probleemseks pidada leiab ka teistest artiklitest ja küllap nii ongi. Banaanide ja aaokaadode eelistamine ei ole tingimata loodussõbralik valik.

Küll leiab Gidwani artiklist meeldetuletuse, et veganite põhiargument ei ole keskkonnakaitse vaid ikka loomade õigused: Ta kirjutab: “Meie soov küllastada oma isiklikke maitseid ei saa olla piisav põhjus tekitada kannatusi ja valu olenditele, kes seda tunnevad. “ Ja nii ongi. Ma loodan, et viimaks ometi intensiivistunud kliimaaruteludes loomade õigused varju ei jää või juba ei ole jäänud.  Ükskõik missuguste protsentarvutuste puhul (et kui suure jalajälje see loomse tarbimine ikka teeb) ei saa loomade kannatusi kõrvale jätta, sest sellele argumendile silma vaadates peab loomse tarbimise lõppprotsendiks olema null.

Nii või teisiti; mõlema teema puhul ei piisa ainult isiklikest vaiksetest valikutest vaid infot nii loomade kui keskkonna kohta tervikuna tuleb levitada igal võimalikul juhul ja kõikidele võimalikele sihtgruppidele. Ja see on Müürilehel minu arvates nii hästi välja tulnud. Artikkel korilusest ju ka. Ja see, kus Britta Talumaa dieedikultuurist kirjutab. Jne.

Aga lause, mille üle naeran südamest on hoopis ühes väikeses nupus ja rääkides hoopis millestki muust on selle lause vorm loomaõiguslastele väga tuttav: “Kui hakkame piirama lehepuhuri kasutamist, peame piirama ka teisi tööriistu!”.