Kui ma läheksin Taimetoidumessile

Minuga juhtub vahel nii, et ma ei saa minna sinna, kuhu väga tahan. Nii juhtus ka alanud nädalavahetusel. Ometi on laupäeval ja pühapäeval suur pidu ehk järjekordne Taimetoidumess. Täiesti ebaaus, sest vist esimest korda oleksin saanud osa võtta ilma ühegi ülesandeta, täiesti tavalise külastajana, kes naudib nädalavahetust, mida ilmaasjata veganite jõuluks ei nimetata.

Mäletan, et veganlus kinnistus ainuvõimaliku elulaadina minu jaoks vist 2007ndal aastal kui alustasin osavõtmist suurtest rahvusvahelistest loomaõiguslaste kogunemistest, kus pika nädalavahetuse jooksul sai 4-500 loomaõiguslasega, kes mõistagi olid veganid, koos õppida, suhelda, kogemusi vahetada ja plaane teha. Lühikeseks hetkeks tekkis alternatiivne miniühiskond, kus inimesed mõtlesid väga olulises osas ühtemoodi. Taimetoidumessil võib see emotsioon peaaegu sama tugevalt tekkida. Kogunemistel oli küll nii, et kui Sa ikka näed endast vanemaidki, terveid, elujõulisi, rõõmsaid veganeid, siis ei ole kahtlustki, et oled ise ka õige valiku teinud. Mäletatavasti ei olnud tol ajal veganlusest meie ühiskonnas niipalju infot kui praegu on. Rääkimata valikutest.

Praegu on valikuid kohati rohkemgi kui tarvis. Tean, et messile pääseb neist ainult parem osa. See tähendab, et alati on neid, kes soovivad taimseid asju müüma tulla, tunduvalt rohkem kui üritus mahutab. Eelistatakse ikka neid kaubapakkujaid, kes ainult veganasju teevad või siis neid, kelle tooted on eriti kvaliteetsed ja vajalikud.

Pealegi pole see sugugi ainult ostupüha vaid umbes samaväärselt ka infoüritus. Seekord kuulaks ja vaataks ma küll vist kõiki esinejaid. Ma kuulaks Triinu Uprust, kes on äge aktivist Inglismaal ja teeb asju, mida ma ka teeks kui oleksin noorem ja elaks teistmoodi. Siis kuulaks Kristin Siili, kellega ma polegi kunagi rääkinud sellest, kui keeruline võib olla Greta Thunbergi jälgedes käija Eestis. Kadri Aaviku ettekannet meestest ja veganlusest olen ma Loomaõiguste konverentsil küll kuulnud, aga kuulaks veelkord. Loodan, et Tiiu Lausmaa räägib sellest, kuidas sellest, et ise veganelulaadi järgida, kuidagi ei piisa. Üks mu kangelastest Jake Conroy on ka kohal, mäletan, et eelmine kord Eestis käies jättis talle Hiiumaa vahet lendav lennuk sügava mulje: loodan teda uuesti näha varsti valmivas filmis The Animal People. Linda-Mari ja Eesti Metsa Abiks asju kuulaks muidugi ka ja Eesti Vegan Seltsi. Õhtupoolikult läheks ja vaataks filmi Running for Good. Selle filmi kangelane jookseb sellepärast maratone, et saaks ülal pidada loomade varjupaika. Minust kolm aastat noorem, kuuendast eluaastast peale vegan…

Võibolla järgmisel päeval enam igale poole ei jaksakski minna, aga Bon Soya töötuppa ju ometi läheks. See, et Bon Soya on üks messi toetajatest, on tõesti rõõmustav, sest nende tooted on Eesti veganeid varsti juba 15 aastat elus ja tervena hoidnud ja nende suuremahulisem osavõtt veganüritustest oli ainult aja küsimus. Pealegi osalesin ma megaloosis, kus loositi välja tuhat pakki (või oli see 4000 pakki?) taimseid viinereid ja neid tahaks ju kätte saada. Marko Lepiku töötuppa läheks pühapäeval ka, mis siis, et olen Loomuse ajal saanud kogu tema kahepäevase koolituse, sest just loomaõiguslaste peal ta oma kätt harjutas. Ja PJd tahaks kuulata, sest ma tegelikult ei tea, mida kõike ta selleks teinud on, et kõik maailma suured moegigandid on karusnahavabaks hakanud. Ilma PJ Smithita poleks seda niipea juhtunud. Praegu märkasin, et tegelikult ei saagi kõiki kuulata, sest on asju, mis toimuvad ühel ajal, nii et tehke kindlasti oma valik juba ette ära. Messile jõudes hakkab pea rõõmust ringi käima ja siis võib algusajad maha magada. Kindlasti ma ei magaks maha oma lemmikbändi (päriselt ka) Rhythms of Resistance’i töötuba, mis sellest, et see vist jookseb ajaliselt sisse ühele olulisemale ettekannetest, Loomuse tsirkusekeelustamise loost. Aga seda lugu ma ju tean ise ka.

Ja siis ma ostaks burgerit ja jäätist, sest on ju pidu. Ja kaasa ostaks Rohelise Villa tehtud pipramoosi ja HappyV suitsuvorsti ja Bedda juustu ja midagi magusat võibolla sellelt uuelt vegankohvikult Kringel, mis detsembris Uues Maailmas avatakse. Midagi kindlasti veel, ma ei teagi kõiki neid tegijaid, kes oma laudadega kohal on.

Ja tegelikult on nii, et kuna mul on maailma parimad sõbrad, siis mõned asjad saan ma sealt messilt ikkagi postipakiga järgmisel nädalal kätte, näiteks messiajakirja.  Pean veel mõtlema, äkki ma tahan ikkagi Veshist ka midagi. Näiteks seda türkiissinist kotti.

Ja täiesti võimalik oleks, et kui ma Hiiumaale tagasi sõidan ja bussis noori inimesi näen, kes arutavad, millist liha grillipeole osta, mõtleksin esiotsa, et nad teevad nalja, sest selliseid inimesi ju ometi ei ole enam olemas…