20 aastat kommentaare

Mul ei ole ammu enam kombeks kommentaare lugeda, sest need on tavaliselt mõttelagedad ja vastikud. 20 aastat tagasi kui Delfi alustas, oli küll huvitav, sest sellist avalikku sõna ei olnud ju enne kuuldud. Ka Loomuses töötamise ajal pidi neid aegajalt lugema, et näiteks inimeste reaktsiooni mõnele kampaaniale näha, aga ega seal midagi analüüsida ei olnud. Me ju kõik teame, et kommentaare kirjutavad ja ka loevad vähesed inimesed ja pealegi on need igavad ja ootuspärased.

Kunagi ehk oli huvitav vaadata, et kas on võimalik mõne artikli puhul ette ennustada, millest kommentaarides juttu tuleb ja alati oli. Poliitikute puhul oli teada, milliseid pahategusid nende puhul meelde tuletatakse; kui vähegi võimalik, siis esitati natuke vähem tuntud tegelase puhul küsimus, et kes see niisugune üldse on, kellest kirjutatakse ja miks; naiste puhul mõnitati välimust ja vanust jne.

Loomakaitsjate ja veganitegi puhul olid kommentaarid ootuspärased; alati leidus neid, kes soovitasid kaitsjad ja aktivistid kuskile kinni panna, neile omistati mõtteid ja tegusi, mis olid tõest väga kaugel; kogu temaatika oli kommenteerijate meelest oma maailmavaate pealesurumine jne. Pole ime, et loomakaitsjaid misantroopia ähvardab – lugupidamine inimeste vastu on kerge kaduma.

Reedel ilmuvas Laupäevalehes avaldati minuga intervjuu, millele oli juba varahommikuks sadakond kommentaari kogunenud. Õnneks sain kohe aru, miks nii palju. Ajakirjaniku valitud pealkiri “Ketikoerad on Eesti häbiplekk” on juba iseenesest nii järsk, et kommenteerimishimuline ei pea enam edasist teksti lugemagi. Selleski ei ole midagi ebatavalist, sest tavaliselt nad seda ei teegi. Pealkiri, mis on ärritav ja sisaldab umbisikulist kriitikat, on hea kütus igasugustele arvamustele, mida hiljem kommentaariumist lugeda saab.

Tahtsin teada, kas ketikoerte teemal on kommenteerijate väikeses kogukonnas arvamusnihe toimunud, aga pidin pettuma, sest vist ikka ei ole toimunud. Õnneks on neidki, kes kommentaariumis rahulikult koerte olemust seletavad ja  oma kogemusi jagavad. Ja tõepoolest – arvan samamoodi, et koeri ei tohi ketis hoida, hoolimata sellest, et seadus seda teatud tingimustel lubab; et mõneruutmeetrine aedik ei ole parem kui kett kaela ümber; ei ole olemas ainult kahte võimalust – ketis ja raevukalt mööda tänavaid joostes ja inimesi rünnates -vaid koer on pereliige, kellesse tuleks suhtuda nagu lapsesse (sest see on kõige lihtsam seletus ilma üksikasjadesse laskumata) ainult selle vahega, et koer ei saa nö täiskasvanuks vaid vastustus kestab tema elu lõpuni.

Natuke on kommentaarium siiski muutunud. Ilmselt tänu sellele, et nii mõnedki kommentaarid on otsapidi politseisse ja kohtussegi jõudnud, ollakse kurja sõnaga ettevaatlikum ja otseseid ähvardusi ja kauaks meelde jäävaid solvanguid nagu polegi.

Ja ikkagi mõtlen juba mitmendat korda, mis selle väikese hulga inimestega lahti on? Kui õnnetu, segaduses ja kade peab inimene olema kui ta istub arvuti taha ja kirjutab nö anonüümse kommenaari lootuses, et keegi seda loeb ja tema arvamust tõsiselt võtab? Kas anonüümne kommenteerimine on juba mõne depressioonivormi sümptomaatikas arvestatav ja kirja pandud? Või ikkagi ongi tegemist palju suurema hulga inimeste sügavama olemusega, mida lihtsalt kuskil mujal näidata ei saa?

Intervjuud saab lugeda siit.

 

Foto: Tiit Blaat