Kas loomaõigusliikumine vajab revolutsiooni?

 

Kuulasin podcasti, kus sellistele küsimustele otsisid vastuseid loomaõigusliikumise legendaarsed aktivistid Ronnie Lee, Roger Yates ja Jake Conroy. Kui te millegipärast ei tea, kes nad on, siis soovitan nii nagu Roger Yates podcasti tutvustuses – googeldage ja saate kohe teada. Podcasti sisu pole mõtet ümber jutustama hakata, aga kolm aktivisti otsivad vastuseid küsimustele, mida kogu liikumises praegu tegema peaks. Ja mitte ainult praegu. Millised on parimad strateegiad? Kas olulisem liikumisse kaasata veganeid või aktiviste, kes veel ei ole veganid ja võibolla ei hakkkagi olema. Kas tõhusam on korporatsioonide survestamine või vegankampaaniad? Kas need saavad koos eksisteerida? Kas süüdistada saab inimesi või süsteemi? Kas vegankampaaniaid saab teha ilma teiste tegevusteta – üritused, meeleavaldused, petitsioonid, kodanikuallumatus, otsene tegevus? Kas loomade vabastamine on võimalik kapitalismi tingimustes või on meil vaja uut süsteemi? Kas revolutsioon on võimalik? Miks kasvab veganite arv, aga mitte aktivistide arv? Miks seisab 5000 inimest veganburgeri järjekorras, aga karusnahakaupluse ees on ainult 5? Kui suur protsent veganeid on seda tegelikult ka – filosoofilises mõttes ja kui suur protsent on lihtsalt taimselt toituvad inimesed? Kuidas saaks arendada aktivismi ka maal ja väiksemates linnades, mitte ainult pealinnas? Kas saab teha kampaaniat loomatööstuse vastu kui oled ise selle tarbija? Kas on mõtet teha liiga tugevaid kampaaniaid kuivõrd on oht, et need surutakse maha kuna muutuvad süsteemile ohtlikuks? Kas kampaaniad peaksid seisnema selles, et nõutakse suuremaid puure või puuride kaotamist või pigem on tõhusad kampaaniad vahepealse eesmärgiga? Kas loomaõigusliikumises on raha õiglaselt jaotunud? Kas teie teate vastuseid?

Kuula :siit