Keskkonna päästmiseks tuleb teisi liike, inimõigusi ja looduskeskkonda arvestades elama õppida

See tekst ilmus kõigepealt ajakirja Vegan oktoobrinumbris.

Tänavu kevadel elasin läbi ebameeldiva olukorra ühega naabritest. Pean meie külarahvast väga lugu, aga seekord läks asi käest. Ähvardasin minema kolida, justkui see kedagi huvitaks. Ja muidugi ei kolinud.

Nimelt hakkas naabrimees endale parki rajama. Meie maatükkidel on ühine piir, tema elab küll kaugemal, aga metsane tükk on siinsamas, mu akende all. Pargi rajamine seisnes metsaaluse “ilusaks” tegemises, mistõttu kolis enamus linde minu poolele üle ja mootorsae jõrin ei lasknud mul öövahetuste järel magada.

Aga kõige rohkem häiris mind tegevuse mõttetus. Ta ei teinud pliidipuid, ei rajanud teed või õueala kodu juurde ega andnud akendesse valgust. Võsa võeti suuremate puude alt maha, põletati sealsamas, minu õiendamise peale küll natuke kaugemal. Eks see oli konflikt põlvkondade ja maailmavaadete vahel. Iseenesest ei teinud ta ju midagi valesti. Kõik seadusega lubatud, tema maa, tema aeg, tema saag ja kütus ka.

Just sellise kasutu looduse raiskamise vastu on oma tekstides ka mullu lahkunud Soome keskkonnakaitsja Pentti Linkola. Ta kuulub kõigi aegade mõjukamate Soome mõtlejate hulka, oli n-ö radikaalne keskkonnakaitsja, paduroheline, ökoterrorist, dissident ja mida kõike veel. Linkola programmi järgi peaks inimkond radikaalselt vähenema ja eluks vajaliku hankimine tuleks miinimumini viia. Inimene võiks süüa ainult seda, mida ta kodu ümber kasvatada saab, liiklusvahend on jalgratas, kodusoojus kõige rohkem +18, laenu ei tohi kellelegi anda, lapsi pole tarvis, lemmikloomi ammugi mitte, ka haridust ei ole kõigile vaja, sest enamiku puhul on see täiesti kasutu. Pealegi oli Linkola arvates selleks programmiks juba liiga hilja. Maailma lõpp on tema arvates juba toimunud.

Rahvusliku Ehituse Selts andis tänavu eesti keeles välja Pentti Linkola raamatu „Teisitimõtleja märkmed” ja annab oktoobri lõpus välja Linkola teisegi teose „Ellujäämise küsimus”. Väikesed omakirjastused on hirmus head, aga natuke rohkem sisutoimetamist ei teeks järgmise raamatu puhul paha. Linkola tekstiga on mõnes kohas üsna kergekäeliselt ümber käidud, et asja mõtet eestikeelsele lugejale paremini edasi anda, ja joonealused märkusedki ei ole päris täpsed. Nii näiteks ei soovi Peter Singer oma teoses „Loomade vabastamine” loomadele inimõigusi ja Leena Vilkka tõenäoliselt ei ole enam ökoanarhismi pooldaja.

„Teisitimõtleja märkmetele” on raamatu kaanel poolehoidu avaldanud mitmed meie nimekad loodusetundjad, nt Kaido Kama, Rein Kuresoo, Valdur Mikita ja hiljuti lahkunud Jaan Kaplinski, kes keskkonnakatastroofist põhjustatud maailmalõppu arvatavasti meist kõigist varem tajus. Kaido Kama kirjutab raamatu eessõnas, et me võiksime vähemalt siin väikeses Eestis väärikaks jääda ja loobuda enesepettusest ja valetamisest seoses kliimakriisiga. Kama kirjutab ka sellest, kuidas teda seob Linkolaga see, et tema nägi oma elu jooksul ära metsad ja siis selle, kuidas neid enam ei ole. Soome ürgmetsadest, nagu ka Eesti omadest, ei ole praktiliselt midagi järel.

Linkola on looduskeskkonna hävimisest rääkinud otse ja keerutamata ning on lugupidamist pälvinud sellegagi, et elas oma sõnade ja põhimõtete järgi – kulutas võimalikult vähe, püüdis kala ja kõndis jala. Mõjukaid teisitimõtlejaid ja otserääkijaid on alati kõvasti kritiseeritud ja nii on ka Linkola muuhulgas saanud hävitavat kriitikat sellegi eest, et kuuldavasti pooldas natsismi ja tsiteeris fašiste, ja seda viimast ta tõesti tegigi. Jättes selle teema mõneks teiseks korraks, meenutan Linkola sõnu, et märkimisväärne osa inimestest ei oska argimuredest kõrgemale tõusta ja väga väike osa inimesi elab väärikalt ja teeb oma valikuid millegi suurema kui iseenda heaolu järgi. Enesehävituslikku pillerkaari saab lõpetada ainult despootlikult ja käsu korras. Inimene ei muutu, ütleb bioloog. Ja eks sellele on raske vastu vaielda.

Muidu on Linkola jutus vastuolusid küll. Veganid, kelle maailmavaadet ta paistab ainult pealiskaudselt tundvat, on loodusmehe eritähelepanu all sellegipoolest. Näiteks leiab ta, et veganite argument loomasööda all oleva maa muutmise kohta inimtoidu kasvualaks ei pea vett, sest suurel osal maast ei saagi toitu kasvatada. Samas arvab Linkola, et maanteed peaks üles võtma ja vabanevale alale põllud rajama.

Pentti Linkola on muidugi kogu intensiivpõllumajanduse vastu, loomade puuris pidamise vastu, lemmikloomade pidamise vastu ka, erilise viha alla on sattunud kassid, keda ongi looduslikku tasakaalu arvestades liiga palju ja nende kahjulikest kiskjakommetest räägitakse kahtlemata liiga vähe. See on pikk teema, mida võib loomaõiguslase poolt maksimaalselt kokkuvõetuna kirjeldada nii: 1. Kassid on. 2. Kasse peaks olema kümneid kordi vähem. 3. Kassid ei ole kinnises korteris elades eriti õnnelikud, aga saavad hakkama.

Järsu mõtlemisega Linkola looduskirjeldustes on palju sümpaatset. Ilma igasuguse sentimentaalsuseta oskab ta kirjeldada loodust ja eriti metsa sellisena, nagu see kunagi oli. Ajalukku vajunud metsamajandusvõtete kirjeldusi võiks nii mõnigi metsaärimees lugeda. Nooremapoolsed ilmselt ei teagi, et oli aeg, mil lageraiet ei tuntud. See oli mõeldamatu.

Sümpaatsed on ka harvad austusavaldused loomadele, näiteks kaladele, keda kalamees ise tarbib. Aga see on ikkagi võõrastav – mulle tundub, et see õõnes ja paljukorratud austus loomade vastu, kes ära süüakse, on samuti ajalukku vajumas.

Linkola arvab, et loomakaitsjaid paneb valesti mõtlema meie kultuur, kus surm on midagi hirmsat ja sellest tuleb igal võimalusel hoiduda, ehkki see pole võimalik. Aastaid ebamugavat ravi saavaid lemmikkasse tundes leian, et Linkolal on õigus. Aga surma ja valu ma ühele pulgale panna ei oska. Ma ei ole kunagi päris hästi aru saanud, miks võib koduloomi valuvaigistusest ilma jätta bioloogide põhjendusel, et metsloomade elu ja enamasti surm on valurikkad.

Mulle tundub keskkonnakaitsjate tekste lugedes ikka ja jälle, et tegemist on liiga antropotsentristliku lähenemisega. Selleks, et inimene ellu jääks, mis siis, et ebamugavalt, tuleb päästa planeet. Ja see, et loomad on isikud, kellel on õigused (jah, kassidel ka), kipub kõrvale jääma.

Kui keskkonnakaitseliikumised peale eelmist lainet nüüd uuesti pead tõstma hakkasid, tekkis loomaõiguslastel lootus, et ehk see toob kaasa ka loomade olukorra paranemise, kuna suur osa kliimasoojenemisest on otsesemalt või vähemotsesemalt loomatööstusega seotud. Praegu võib öelda, et see lootus luhtus ja inimese ülemvõim kestab.

Arvatavasti ei jõudnud Linkola koos kõigi teiste tema moodi mõtlevate looduskaitsjatega aru saada, et maailm ja looduskeskkond ei tule enam kunagi sellisena tagasi, nagu see kunagi oli. Ürgmetsamassiivide tuhandete kilomeetrite pikkuste ökokoridoride ja kalu täis merede ajad on pöördumatult möödas. Kui midagi looduskeskkonnast veel päästa õnnestub, siis peab inimene igal juhul uutmoodi elama õppima. Ja seda teisi liike, inimõigusi ja looduskeskkonna vajadusi arvesse võttes.

Kuulsin suvel ühel paljudest kriitilise loomaõiguse konverentsidest vajadusest intellektuaalse loomaõigusliku liikumise järele. Ja just seda olekski vaja – liikumine peab lapsekingadest ja stagnatsioonist välja tulema, leidma ühisosa keskkonnaliikumistega (ja vähemalt 80% seda ühisosa ju ometi on) ja tõsiselt inimlikku tarkust (mitte ülemvõimu) kasutama hakkama.

Aga Linkola raamatute juurde tagasi tulles tsiteeriksin lõpetuseks üht lühikest lõiku. „Ma olen visa. Ravin depressiooni välja ja jätkan,” kirjutab radikaalne mõjuvõimas looduskaitsja, tuletades meelde, kui palju võib üks inimene teiste mõtlemist mõjutada süsteemiväliselt, kuulumata ühtegi akadeemilisse ringkonda või erakonda, ainult oma loodusearmastuse ja tugeva isiksusega.

—————————————–

Pentti Linkola „Teisitimõtleja märkmed” – Rahvusliku Ehituse Selts, 2021