See lugu ilmus märtsikuu Müürilehes, vt siit.
Lisasin lõppu mõned lisandused, sest esialgu pidi kogu lugu pikem olema ja selle kirjutamisest sai nö arendav kogemus. Loodan, et Müürilehe kamp ei pane pahaks.
Kas vägivalda eksisteerib ka loomariigis? Kui jätta kõrvale olelusvõitlus toidu või paarilise pärast, on loomad inimesega võrreldes isekeskis toimetades üsnagi rahumeelsed. Olukord võib aga kardinaalselt muutuda, kui pildile lisandub inimene.
Võimalik, et suuresti tänu klikimeediale on meie kujutlus loomade käitumise põhjustest üsna vildakas. N-ö kurjade koerte rünnakutest kirjutavate artiklite pealkirjad ehmatavad ja hoiatavad, kuid toimunu põhjused jäävad tihti tuvastamata, sest rünnakute ohtlikkus inimesele on olulisem. Loomade käitumist on põhjalikult vaadeldud ja uuritud, aga tavateadvusest jääb see info enamasti välja. Me elame inimkeskses ühiskonnas.
Loomade elus tuleb agressiooni tegelikult ette üsna harva. Arusaam, et mitteinimloomad elavad lakkamatutes konfliktides, on pigem meedia ja sensatsioonihõnguliste dokumentaalfilmide võimendus. Loomariigis on agressioon seotud ellujäämisega – selle taga on toit, paaritumine, järglased, varjumine. Koerte ja teiste lemmikloomade puhul stress, valu, tervisehäired, halvad kogemused inimesega. Looma vägivaldsel käitumisel on alati põhjus: kass mängib hiirega enne tapmist selleks, et teda väsitada; mutt halvab vihmausse mürgise süljega selleks, et tema toit kevadeni säiliks. Rääkimata parasiitidest, keda ilma peremeesorganismita ju polekski. On raske uskuda, et loomades võiks leiduda puhast kurjust, mis ei ole seotud iseenese ellujäämise ega liigi kestmisega.
Geneetika või keskkond?
Austria-saksa loomapsühholoog Konrad Lorenz, üks nüüdisaegse etoloogia rajajatest, peabki agressiivsust kaasasündinud instinktiks. Nii loomal kui ka inimesel. Aga kui loomadel on säilinud pidurdusmehhanism, mis ei lase oma liigikaaslasi hävitada, siis inimestel on see tänu kiirele arengule ja ümbritseva elukeskkonna muutumisele märgatavalt vähenenud. Lorenzi sõnul on esinenud ka juhtumeid, kus loom saab agressiooni tagajärgedest aru liiga hilja. Ta kirjeldab näiteks elevanti, kes ründas oma hooldajat, aga sai siis sellest aru ja sattus tohutusse ärevusse, mistõttu arstidel oli raske vigastatud hooldaja juurde pääseda.[1] Praegusel ajal kõige rohkem tsiteeritud etoloog, hollandlane Frans de Waal Lorenziga enam sama meelt ei ole: „Põhjus, miks me praegu väga harva instinktidest räägime, seisneb selles, et miski pole puhtalt geneetiline – alati mängib keskkond mingisugust rolli.”[2]
Ameerika psühholoog ja ökoloog Gay A. Bradshaw kirjeldab Aafrika elevantide posttraumaatilist käitumist ning väidab oma teadustöödes ja raamatutes[3], et elevandid kogevad sarnaselt inimestega PTSHd (posttraumaatilist stressihäiret). Häire psühholoogilisteks sümptomiteks on nii liigisisene kui ka väljapoole suunatud agressioon, ebanormaalne reaktsioon ehmatavatele olukordadele, depressioon, tujukõikumised ja sotsioemotsionaalsed funktsioonihäired, sealhulgas järglaste mahajätmine.
Kui loomadel on säilinud pidurdusmehhanism, mis ei lase oma liigikaaslasi hävitada, siis inimestel on see tänu kiirele arengule ja ümbritseva elukeskkonna muutumisele märgatavalt vähenenud.
Elevantide liigisisest kommunikatsiooni ja sotsiaalseid suhteid, sh vanemlikku käitumist, on palju uuritud ja sestap on võimalik käitumise muutumise kohta järeldusi teha. Kui karja sotsiaalseid suhteid rikutakse, näiteks tapetakse matriarh, tekivad teismelistel elevantidel käitumishäired, nad võivad inimesi, sh turismigruppe, rünnata. Noored elevandid ei saa üldse eriti hästi ilma vanemateta hakkama ja enamasti hukkuvad. Kui sureb väga noor elevant, põhjustab see leina tema emale, kui aga täiskasvanud elevant, siis tervele karjale.
Bradshaw mainib ühe näitena loomaaias juhtunut, kus elevandi surma järel muutus ülejäänud elevantide käitumine ärevaks ja irratsionaalseks. N-ö normaalseks muutus see alles siis, kui hukkunud karjaliikme kolp tagasi elevantide aedikusse toodi. See andis teistele võimaluse leinata – puudutada londiga kolpa, seista selle juures jne. Leinamine on pikk protsess ka vabaduses elavatel elevantidel. Bradshaw leiab, et elevantide taoline käitumine oli alati seotud inimese tekitatud traumadega, nagu massiline tapmine, elukohtade kadu jne. Bradshaw’ teooriat kinnitab ka neuroteadus, kus on leitud, et trauma tekitab eri liikidel, sh inimestel, ajukoores ja koorealuses piirkonnas muutusi.
Süüdi ikkagi inimene
Filosoofiaprofessor Kristin Andrews otsib uusi suundi loomade uurimises, loobudes nende antropomorfiseerimisest ja käsitledes neid oma uurimistöödes kui partnereid. Ta on öelnud, et kindlasti on inimesed kõige julmem liik ja seda võin isiklikult oma 30-aastase loomakaitsjakogemuse baasilt küll kinnitada. Olen puutunud kokku tuhandete loomadega (eelkõige imetajatega), aga ma ei mäleta juhtumit, kus looma agressiivne või muidu täiesti ebaratsionaalne ja kummaline käitumine poleks olnud kuidagi seletatav talle inimese tekitatud kahjustuse või halbade kogemustega.
Loomade psüühikahäired on pikaajalisel vaatlusel inimese omadega väga sarnased. Kõige lihtsam näide on ehk depressioonis koerad, kes on ketis ja kellest osa muutub seetõttu ka agressiivseks; pealtnäha ärevushäire all kannatavad koerad; korduvaid liigutusi tegevad loomad karusloomafarmides; stressis sead, kes üksteise sabasid närivad; söömishäiretega rotid või koerad, kes on näljas olnud; omaenese sulgi välja kitkuvad puurilinnud; võimalikult kõrgel riiulil keha kergendavad kassid, kes ei julge korrakski põrandal olla jne.
Ma ei mäleta juhtumit, kus looma agressiivne või muidu täiesti ebaratsionaalne ja kummaline käitumine poleks olnud kuidagi seletatav talle inimese tekitatud kahjustuse või halbade kogemustega.
Võrdlusmomenti inimeste ja loomade kurjuse vahel ei kannatagi tekitada, kuni loomakaitseseadustikus on punkt, mis lubab teha loomade peal katseid, rakendades selleks eri valuastmeid. Kahtluseta on inimese kurjus suurem, kalkuleeritum, rafineeritum ja rahasse arvutatud. Konrad Lorenz tundis hirmu just inimesest lähtuva kurjuse tagajärgede ees, mis võivad olla inimkonna jaoks hävitavad. Elevant võib ju inimest kiviga visata, aga ainult inimesel on relvad, mis ei pärine loodusest.
Hollandi filosoof Eva Meijer kirjutab mu küsimuse peale (ikka selle, et kas loomades on tema arvates puhast kurjust), et see nõuaks väga pikka vastust – ta peaks mõtlema, mis üleüldse on kurjus, mis tingimustes kurjus vallandub, mis on näiteks trauma roll selle tekkimises, mis rolli mängib agressioonis tahtlikkus ja kuidas me tahtlikkust defineerime, kui palju inimesed teiste loomade elu häirivad, mida tähendab vaimuhaigus mitteinimloomadel jne. Eva kirjutab: „Ma ei usu, et ka inimestes on palju puhast kurjust. See on erand ja ilmselt on loomadega sama lugu.” Samas arvab ta, et inimene demonstreerib palju juhuslikku kurjust – hülgamist, ärakasutamist, hierarhilist suhtumist –, mida teiste loomade puhul ei näe.
[1] Lorenz, K. 2018. Niinimetatud kurjus. Agressiooni looduslugu.
[2] de Waal, F. 2016. Are We Smart Enough to Know How Smart Animals Are?
[3] Bradshaw, G. A. 2009. Elephants on the Edge: What Animals Teach Us about Humanity.
Kadri Taperson on ajakirjanik ja aktivist, kes oskab enda meelest loomade keelt.
Ja nüüd lisandused:
Selle artikli kirjutamine ja koostöö toimetajaga kujunes keeruliseks ja õpetlikuks. Tuletas meelde, et mitte ühtegi asja ei peaks kirjutama kiirustades (vähemalt mina seda enam ei oska) ja vähemalt Müürilehele kirjutades peaks juhinduma sellest siin.
Ja tõepoolest, isegi peale korralikku toimetamist jäi materjalist järele selline allakeskmise koolikirjand. Tekst oli nö läbikirjutamata. Selleks oli palju põhjuseid, aga üks (peale kiiruga kirjutamise) neist tõusis teistest enam esile – nimelt tundus mulle peale hoopis teistsuguse publikuga ja ka põhimõtetega väljaandes kaastöötamist, et ma peaksin kirjutama ajakirjanikuna mitte inimena, kes ise teab asju. Ja just sellepärast kogusin ma kokku erinevaid näiteid, mis pealtnäha omavahel seotud ei olnudki ja mille tervikuks kirjutamisega toimetaja hirmsasti vaeva nägi. Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest, et loomade käitumist hinnata on üsna keeruline. Küsimus, kas loomades on puhast kurjust ja vägivalda, mis pole ellujäämisvajadusega põhjendatud, on võibolla liiga lihtsustatult esitatud ja sellele saabki vastata ainult filosofeerides. Selgituseks, et selle küsimuse ma esitasin ise, ajaleht ootas natuke teistsugust mõttekäiku. Kaugelt kaasatöötamisega on tihtipeale see häda, et kirjutaja ei saagi täpselt aru, mis mõte toimetajal peas küpsenud on ja selleks ongi vaja aega. Peale iseendale hoolega tuha pähe raputamist jäi mind painama ka küsimus, kas äkki oli ikkagi natuke asi selles ka, et loomateema on nii paljudele kole võõras ja oodati hoopis midagi muud?
Nii või teisiti, riputan siia ka lõigu, mille leidsin keeruluse illustreerimiseks loomaõiguslase, vegani ja ka akivistist filosoofi Lori Grueni raamatust ja teiseks lõigu, mis samuti artiklist välja jäi ja mille saatis mulle zooloog ja värskelt riigikogu liikmeks saav Tiit Maran. Mõlemad tunnevad hästi loomi, aga suhtuvad neisse fundamentaalselt erinevalt. Või õigemini – suhtuvad erinevalt nende positsiooni ja selle positsiooni muutmise võimalustesse inimkeskses ühiskonnas.
Filosoof Lori Gruen on kirjutanud loomaeetikast ja loomade õigustest palju raamatuid ja õpikuid ja ühes neist kirjeldab külmajudinaid tekitavaid krokodillirünnakuid, mille hulgas mõned ei ole hästi seletatavad. Ühes neist tuleb noor impala (see on üks väikese antiloobi sort) jõe äärde jooma ja teda ründab ootamatult krokodill. Ootamatult sekkub sellesse konflikti jõehobu, kes on herbivoor ja ei seega ei tee seda kindlasti sellepärast, et impala ise ära süüa. Jõehobu tirib impala kaldale, inimese silmade jaoks üritab teda justkui aidata ja lahkub alles siis kui impala ikkagi saadud vigastustesse sureb. Loo lõpp on muidugi ootuspärane, sest krokodill tirib saadud saagi ikkagi vette tagasi kui jõehobu on kaugemale jalutanud. Lori Gruen kirjutab, et seda juhtumit ei saa ju lõpuni seletada. Me ei tea, kas see jõehobu on enne ka nii käitunud, kas ta äkki teeb teinekord ka nii, miks ta niimoodi käitus jne. Küll pole meil andmeid, et see oleks jõehobude loomulik käitumine. Sellega seoses selgitab Gruen, et me ei tea, kas see käitumine oli moraalne, vooruslik, normatiivne või loomulik, mis kõik tähendavad erinevaid asju ja erinevates kontekstides veel eriti erinevaid. Nende mõistetega peakski ka kriitilistes loomauuringutes ettevaatlik olema, näiteks, kui kinnitada, et ka loomad on moraalsed toimijad, siis tekib küsimus kui palju nad seljuhul peaksid vastutama jne.
Ethics and Animals. An Introduction, Gruen, Lori (Cambridge University Press, 2021 (second edition),
Ka zooloog Tiit Maran vastab mu küsimusele, kas loomades on puhast kurjust, midagi sellist, mis pole ellujäämisega seotud, ootuspäraseselt põhjalikult. Tiit Maran: Küsimust ei saa selliselt esitada. Püüan selgitada. Mõistete, sh “kurjus”, tähendus tekib läbi seoste ümbritsevasse konteksti. Selleks kontekstiks on nn “suur maailmaseletus”, või kui soovite siis kosmoloogia-suur kultuurinarratiiv-mütoloogia-religioon. Meie valdavaks kultuuriliseks maailmaseletuseks on kristlikel ja vana-rooma imperialismi juurtel tekkinud humanism. Selle maailmavaate põhialus on inimkesksus ning maailma nägemine vastandustes, olgu selleks siis kurjus-headus, vaim-mateeria, loodus-inimene, loom-inimene kuni tänapäevaste poliitiliste vastandumisteni välja. Pea kogu euroopalik mõttelugu olnud selliste vastandumiste kütkes jättes eemale olulisema – inimese mõtestamine osana elutervikus. Selles mõttes on Euroopa mõttelugu üsna unikaalne, samas ka üsna hädas ülesandega lahendada praegust keskkonnakriisi. Tagasi mõiste “kurjus” juurde. Olles tekkinud praeguse inimkultuuri konteksis, saab seda kasutada vaid selle kultuuri sees, ehk siis inimese jaoks. Tegelikult on ka selles kontekstis on selle rakendamine problemaatiline ja eeldab terviku lagundamist vastandusteks. Igasugune selle mõiste rakendamine teistele eluvormidele on lihtsalt vägivaldne ja tähendusteta. Sest siis peaks sinna juurde lisama ka mõiste “headus” ja tegelikult ka kogu muu mõtteaparatuuri, selle asemel, et muuta praegust mõtlemist. Viimane on praeguse keskkonnakriisi juurpõhjus. Küsimusele selle kohta, kas teiste eluvormide kultuurikontekstides on midagi, mis võrreldav inimese “kurjus – headus” vastandumisele, on võimatu vastata, kuna meil pole võimalik mõista nende kultuuri kontekste (Kas me saame maailma mõista läbi küürvaala silmade? Ei saa). Inimliigi põliskultuuride ääretus mitmekesisuses pole “kurjus” kui mõiste kultuure läbivalt universaalne, pigem omane just eelkõige meie kultuurile. Seetõttu tundub tõenäoline „kurjust“ teistel eluvormidel pigem pole.
Foto: Redditi kommuun Awwducational
Kadri T 
You must be logged in to post a comment.