Kadri Taperson, mille sa järgmisena ära keelad?

Ekspress, Madis Jürgen. Vt siit.

15 aastat pidevat tööd looma­kaitsjana kroonis edu. Riigikogu keelustas karusloomafarmide pidamise häältega 55 poolt, 19 vastu.

„Tead, kui sa oled viistest aastat mingi asjaga tegelenud ja see ära otsustatakse, siis ei olegi justkui mingit tunnet.“

Kadri Taperson (54) sõitis nädala eest Hiiumaalt üle tüki aja Tallinna MTÜ Loomuse liikmetele appi, õhtul astus jälle bussi peale. Enne pani kolleegidele südamele: sööge nüüd ikka kooki, pange pidu, tundke rõõmu, suur töövõit on käes! Karusloomaseadus vastu võetud!

„Ja kas sa kujutad ette, mis nad tegid?“

„Ei kujuta.“

„Nad läksid Loomuse kontorisse ja hakkasid tööle, riigikogu liikmetele Loomuse kirjadega sokke saatma. Ma helistasin bussist ja kamandasin: lõpetage! Ei ole vaja täna tööd teha!“

„Ja nad ei kuulanud vanemat inimest?“

„Lootusetu! Ebanormaalne kamp!“

Kadri Taperson on üles kasvanud raamaturiiulite keskel. Tema isa on bioloogiharidusega kirjanik Rein Saluri, ema on tõlkija Piret Saluri, president Lennart Meri kauaaegne protokolliülem.

Isa ja ema tõlkisid kuuekümnendatel naeru lagistades ja lustides Gerald Durrelli vaimuka raamatu „Minu pere ja muud loomad“.

Kadri: „Jah, see oli oluline raamat. Aga täna lugedes… loomaõigustest on asi muidugi kaugel!“

Kadri on kogu aeg tegelnud kahtlaste asjadega.

„Ütle üldse üks asi, millega ma tegelnud ei ole!“

Riigikogu keelustas karusloomafarmide pidamise häältega 55 poolt, 19 vastu.

Enne Eesti vabanemist 1991. aastal töötas Kadri Sõltumatus Infokeskuses. See oli pooleldi põrandaalune punt, kelle eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine restitutsiooni alusel ja kes andis Vabale Euroopale informatsiooni, mis Eestis toimub.

1992 töötas Prantsuse saatkonnas sisepoliitika nõunikuna.

„Sealt peale olen ma harjunud poliitikutega rääkima!“

90ndatel seisis Kadri sügava vaimupuudega inimeste eest. Võttis enda juurde varjule loomi, kellega puudega inimesed hakkama ei saanud.

Ja siis – nagu loomaarst Andrus Joost täpselt teab – alustas Kadri 1994. aastal loomade päästmist. (Kadri: „See teeb minust eriti vana loomakaitsja!“)

Ostis poodidest kokku depressioonis loomakesi. Loomatohter Joost sokutas talle elukaid, kes kliinikusse toodi, et nad seal magama pandaks.

Kadri kolis oma loomadega Hiiumaale Kuuli tallu, kus pidas kümmekond aastat (2005–2015) loomade varjupaika MTÜ Kuulikodu.

Sealt on läbi käinud tuhatkond looma. Üksvahe oli Kadril 50 kassi.

„Mul on suur lobudik, neid mahub palju ära!“

Palju sul praegu kasse on?“

„Vähe. Praegu on 13.“

Kuuli talust sai loomakaitsjate kogunemiskoht. Kui Kadri hilisem kolleeg Annika Lepp esimest korda Kuuli tallu tuli (ta polnud Kadriga varem kohtunud), oli tal kaasas šokolaad. Tere asemel küsis Kadri: „Kas see on ikka vegan?“ Šokolaad oli vegan. Neist sai suurepärane tandem.

Annika räägib, kuidas alati oli aega vähe, alati oli nii palju teha. Jälle ruttu kontorist Toompeale. Patkuli trepist üles, mitu astet korraga. Jõuti kohale – higistena, sassis peadega ja ärevil. Ja alati mõeldi, et järgmine kord tuleme rahulikult. Aga ei tulnud seda rahulikku korda.

Sama lugu oli puhkusega. Aastaid ei olnud puhkuseks üldse aega. Ammu hakati kavandama: sellel nädalal oleme puhkusel, selleks nädalaks midagi ei planeeri. Ja jälle juhtus midagi olulist. Kas keelustas Hugo Boss karusnahad vms. Jälle istuti kontoris, kirjutati pressitekste.

Esimene meeleavaldus, mille tollane ühing Loomade Nimel korraldas, oligi karusloomafarmide vastane marss. See oli viisteist aastat tagasi. Muidugi pälvis see karusloomakasvatajate karmi kriitikat.

„Üks farmide pressiesindaja rääkis minust ühes leheloos nii koledasti, et toimetusest helistati ja küsiti, kas seda tohib lehte panna. Ütlesin, et pange-pange, see näitab, missugused need inimesed on. Eks seda õiendamist ja ähvardamist on kogu aeg olnud.“

Barbi Pilvre: „Karusloomakasvatajate hulgas on jõhkraid tüüpe, kes pole ei looma- ega inimsõbralikud ja kes suhtlemises vahendeid kokku ei hoia. Kadri on nende reaktsioone väga südamesse võtnud, kõvasti närve ja tervist kulutanud.“

Inimese asi on loomi aidata, mitte ära süüa, kiusata, ekspluateerida.

Riigikogus käis karusloomakasvanduste sulgemise seaduseelnõu kolm korda. Riigikogu eelmise koosseisu liige Barbi Pilvre nägi aastatel 2017–2019 selle seadusega hirmsasti vaeva, kirjutas seaduseelnõu juurde pika seletuskirja ja püüdis riigikogu liikmetele selgeks teha, kui vajalik see seadus on.

Barbi: „Meie üle irvitati, räägiti töökohtadest, mida oleks vaja säilitada. No muidugi. Timukatöö annab ka tööd. Aga see karusloomakasvanduse-äri oli niikuinii kokku kuivamas, ja meelsus aastatega muutus.“

Kadri loeb üles poliitikuid, kes kohe haakisid. Erki Nestor, samuti Hiiumaa mees, oli seadusega nõus. Keit Pentus-Rosimannus oli keskkonnaministrina sama meelt. Igas fraktsioonis oli keegi poolt. Jutust käivad läbi Jevgeni Ossinovski ja Yoko Alender. Ruuben Kaalep ­EKREst oli kogu aeg poolt. Kadunud Johannes Kert jahimehena oli samuti poolt. Sest kui kaovad karusloomafarmid, on jahimeestel motivatsiooni reguleerida rebaste ja kährikute arvukust, kes meie hanelisi kimbutavad. Jahiloomade nahad selle seaduse alla ei käi.

Mis on järgmine asi, mille Loomus ära keelab või seisma paneb?

Kadri mõtleb.

„Võib-olla põllumajandusloomade elustransport. Tsirkuseloomad, sest praegu on keelustatud ainult metsloomade kasutamine. Mõnede koeratõugude aretamine, kuna nad on aretatud sellisteks, et nende eksistents on piinarikas; koerte ketis pidamine. Teemasid, mida keelustada, on palju, aga kõige olulisem on loomadega arvestava kultuuri loomine. Inimese asi on loomi aidata, mitte ära süüa, kiusata, ekspluateerida.“

Kas need, kes karusnahast mütse kannavad, peavad ennast nüüd halvasti tundma, küsitakse Kadri käest viimasel ajal järjest tihedamini. Ja Kadri räägib, et mõistab inimesi, kes loomi söövad ja nahku kannavad. „See on meie kultuur ja sellised on meie tavad ja traditsioonid, selline see maailm praegu on. Aga see ei pea ju nii jääma!“

Illustratsioon: Aivar Juhanson