Loomakaitsja nr 1

Ekspressis Krister Kivi: Vt siit.

Majakest varjav metsasalu mõjub maanteelt vaadatuna otsekui puudesaar lagedas põllumeres. „Sisenemine keelatud! Koerad!“ teatab tulijatele karmikoeline silt. Kui parajasti poolsada meetrit eemal vaibaga kaetud diivanil võbelev taks Dana teaks, et tema eest niimoodi ilmarahvast hoiatatakse, teeks koerake ilmselt ehmatusest püksi (seda juhtub aeg-ajalt ka täiesti niisama, sest Dana veetis oma elu alguse Tabasalu koertekasvanduse puuris ja pole psühho­traumast siiani üle saanud).

Asjaolu, et enne MTÜ loomade eeskosteorganisatsiooni Loomus juhataja Kadri Tapersoni külalislahkesse tallu jõudmist on inimkond end neile näidanud oma halvemast küljest, ühendab ka haigete jalgade tõttu vaevaliselt ringikõndivat krants Beckyt ning 13 kassi, kes kihutavad pakku rehe alla, litsuvad end umbusklikult sügavamale oma tekkidega polsterdatud korvidesse või luuravad külalisi ämblikuvõrkudega kaetud lae alt, soemüürile tõstetud käbikastist.

„13 kassi on naljaasi!“ teatab Kadri ning konteksti arvestades see ilmselt nii ongi: veel mõni aasta tagasi tegutses tolles otsekui loitsu jõul püsti seisvas talus Hiiumaa ainus loomade varjupaik ja siis elas sammaldunud eterniitkatuse all hiirekeldreid üle poolesaja („Kus kõik kassid on? Ma näen praegu ainult kaheksat!“ võis poeg ­Rudolf sel perioodil emale imestunult hüüda).

Kokku on kasse-koeri 1870. aastast pärit Kuuli talust läbi käinud tuhatkond.

Raamatus „Loomade poolt“, mis kaugeil 1990ndail ka Eesti Eks­pressi ajakirjanikuna töötada jõudnud Tapersoni sulest mullu kevadel ilmus, paljastuvad nii loomade kui loomakaitsjate kannatused. Sellist elu, kus hulkuvaid kasse ja koeri maja ette toodi ning nõudlik telefonihelin nii ööl kui päeval loomakaitsjat saare kaugeimatesse soppidesse vigasaanud ulukeid abistama kutsus, elas Kadri kümmekond aastat (kõige ekstreemsemaks kogemuseks jäi kohtumine joviaalse jahimehega, kes allaaetud kährikule halastuskuuli raisata ei tahtnud ning ulguvat loomakest pikalt hoopis lämmatada proovis).

2014. aastal tundis Kadri lõpuks, et inimvõimetel on piirid. „See tempo oleks mind peaaegu ära tapnud. Loomakaitses on läbipõlemise protsent muide väga suur, umbes nagu ajakirjanduses,“ ütleb ta.

Varjupaik Kuulikodu kasvas üle põhimõttelisemate küsimustega tegelevaks loomade eestkosteorganisatsioon Loomuseks. Peenemate nimedega kassid-koerad leidsid endale uued omanikud, hädisematega (Pudi, Kuritibu, Tosser, Kõpu jt) jäid Tapersonile endale. Nüüd sahmibki naine mööda tillukest kööktuba ringi, püüdes ühekorraga Kärdlast toodud allikaveega kohvi teha, külalistele istepaiku tekitada ning kassidega ühendust pidada. „Artur, kas sa oled haige, mis sa kissitad seal niimoodi? Mulle üldse ei meeldi, et sa oled selline tatine. Mine vaata, kus su vend on! Ai, sa oled hoopis Killer, vabandust! Sa pead minema arsti juurde, mitte tülitama siin inimesi. (Külalistele poolihääli ning ka teatava uhkusega) Killer hammustaks mul käe luuni katki, kui ma teda praegu turjast puudutaksin. Õhtul tuleb talle antibiootikumisüst teha, selleks peab ta enne tekiga kinni püüdma. (Siis taas täisvõimsusel) Nööp! Nööbi! Ma tahan näidata sind! (Remargina) Minu kõige efektsem kiisu! (Taas valjult) Margus, Margus, kus sa oled? Margusega on selline lugu, et ta on elanud siin seitse aastat ja alles nüüd hakkas sees käima, kujutad ette? Nööp! Nöö-bi, kurat küll!!“

Ega see poolmetsikute kassidega koos elamine pole niisama („Eelmine telekas läks pauguga katki, sest Strahh lasi telekale mootorisse,“ võib Kadri möödaminnes märkida).

Heinu täis rehealuse ning köetava kööktoa vahelises seinas võib märgata aina aktiivsemas kasutuses olevat kassiust.

Sellest, kuidas Taperson räägib, võiksid õppida ka paljud Eesti tippjuhid. Iga verb on omataoliste hulgast kindlaim võimalik, intensiivne hääletoon pigem käskiv kui küsiv. „Kogu toit on vegan. Sa pead seda mainima,“ teatab Kadri siis, kui sojavorstikuubikute ja munavaba majoneesiga tehtud kartulisalatit taldrikutele tõstab. Kuid ta ei pelga ka karmi enesekriitikat, kui vaid suhkrust, jahust, õuntest, küpsetuspulbrist, õlist ja veest koosnevat õunakooki vormist välja kergitada üritab: „See kook on üks käkk, ma ütlen teile, üldse ei tulnud välja! Veganitel on ju see asi, et kõik peab õnnestuma.“

Veganiks – üks radikaalsemaid taimetoitluse vorme, mis ei poolda millegi loomse söömist – hakkas Kadri veidi pärast sajandivahetust. See, et kunagi mitte väga kauges tulevikus võib Eesti toidupoodides valida kaera-, soja-, mandli- ja riisipiima vahel, tundus toona täielik muinasjutt. Tänapäeval üritavad ka Eesti restoranid aina laiemalt oma menüüsid millegi taimetoitlastele vastuvõetavaga rikastada, kuid toitumisteadlased põlvitavad jätkuvalt klassikalise toidupüramiidi ees, millesse munad, piim ja lihakäntsakad kindlalt sisse on müüritud. Taperson vastab nende argumentidele, et ta lihtsalt „ei saa aru“, miks „kõigis teistes arenenud riikides, näiteks Soomes“, peetakse veganlust riiklikul tasandil täiesti aktsepteeritavaks toitumissuunaks, ent Eestis mitte.

„Meie toitumisteadlased räägivad ajakirjanduses täiesti piinlikult imelikke asju.“

Samuti arusaamatuks on naisele muutunud ajapikku seegi, kuidas ta üldse kunagi ise näiteks mune süüa sai („Miks ma peaksin sööma teise isiku ovulatsiooni tulemust!?“)

Selles, et kanadel on olemas isiksus, pole Kadril mingit kahtlust.

„Valutunnetus on sama, emotsioonid on samad, soovid on sarnased!“

Seda, kui õues peetava ja „praktiliselt perekonnaliikmest“ kana tagant aeg-ajalt mõni muna pintslisse pistetakse, ei pea Taperson mõistagi nii suureks probleemiks kui näiteks seavabrikuid, mis olevat „sisuliselt koonduslaagrid“.

„Me ei räägi seal sellest, et sead saavad lihtsalt veidike haiget – see on lihtsalt rõve, mis neis toimub!“

„Kui inimestel üldse mõistust peas on, siis liha tarbimine väheneb tulevikus kõvasti keskkonna säästmise eesmärgil,“ tulistab ta. „Milleks on meil vaja neid miljoneid lehmi, kes elavad absoluutselt ebainimlikes tingimustes, on sügavalt õnnetud ja kannatavad kohutavalt?“

Oma koertest pole Kadri Taperson veganeid teinud, pole isegi üritanud. „Ma lähtun sellest, et kui siin kausis oleks väga hea vegantoit ja kõrval liha, siis enamik koeri, kellega ma tuttav olen, valiksid liha,“ ütleb ta.

„Veganid, eriti siis, kui nad on kõvasti üle keskea, on kaugel idealismist,“ tähendab Taperson veel. Selle salapärase eluka vastu, kes tal talve jooksul keldris peaaegu kõik porgandid ära järas, ei kavatse Taperson küll midagi ette võtta („See on ju tema kodu, ta elab seal!“), aga liigse halemeelsuse puudumine tuleb esile näiteks siis, kui Kadri asjalikult nendib, et lootusetult vigastatud kähriku halastustapmiseks on kõri pussiga läbitõmbamine optimaalne viis.

See on Kadrile selge, et eestlasi rasvastest mulgikapsastest võõrutada pole kuigi reaalne ning ka lihalehmades suurt tapmiseelset stressi tekitava pikamaatranspordi keelustamine (lehmi viidavat Eestist veoautodega massiliselt näiteks Türki, sest „niimoodi säilib ju värske tee peal; ostja on kaugemal!“) paistab esialgu vaid väga kaugel silmapiiril.

Kuid kaks Kadriga vägagi seotud algatust on aprillis jõudmas Riigikogusse – esimene neist puudutab 14 saadiku poolt algatatud eelnõu, mis lõpetaks ­kümneaastase üleminekuperioodi järel Eestis tšintšiljade, rebaste, minkide ja teiste puurikarusloomade tapmise. Sellele algatusele tähelepanu tõmbamiseks plaanibki Taperson korraldada 13. aprillil nii Tallinnas kui ka Eesti saatkondade ees toetusmeeleavaldusi. Teine eelnõu keelustaks metsloomade ekspluateerimise tsirkustes. Viimases suunas tegutsemise tõuke andis Tapersonile see, kui tsirkuseelevant Medi 2013. aastal pesemiseks Narva jõkke kupatatuna infarkti sai.

„Mismoodi sa uudisele Medi surmast reageerisid,” küsin.

„Nagu kõik inimesed,“ vastab Taperson siiralt. „Olin sel hetkel talu hoovi peal ja lihtsalt nutsin tükk aega.“

Astume õue. On üks selle aasta esimesi tõeliselt kevadehõngulisi päevi, kui räästast tilgub korraga alla loendamatuid veepiisku ning päike vilgub kohisevate pilvede vahelt. „Kas võib öelda, et loomade mured lähevad sulle rohkem korda kui inimeste omad?“ pärin, tuulel liigset viisakust minema viia lastes.

„See ei ole väga tark küsimus.“ Kadri peaaegu pahandab. Ja ega olegi. Ma võinuks mäletada, et enne seda, kui esimesed haiged küülikud ja kannatavad tšintšiljad tee tema südamesse leidsid, vedas Taperson samasuguse andumusega Eesti vaimupuudega inimeste ühingut. Võiksin mäletada, et tema lähisuhted on kahtlemata õpetanud nii mõndagi inimliku kannatuse kohta: läbikäimine ema Piret Saluriga katkes Kad­ril mässulise teismelisena, nüüdseks juba kolme aastakümne eest. Vahel satutakse Hiiumaal samal ajal Käina poodi; märgatakse, kuid pikka juttu ei räägita.

„Loomade mured lähevad korda sama palju kui inimeste omad, aga inimeste muredega tegeleb palju rohkem inimesi,“ vastab Kadri mu küsimust ennetades. Ning ta pilk rändab mööda koltunud heinakõrsi ja märgi mättaid üle kümnetest väikestest haudadest, mis on kaevatud neile varjupaigaloomadele, kellele enne elutee lõppu uut kodu leida ei õnnestunud.

„Rudolf teab täpsemalt, kus need on, sest tema kaevas neid. Märgistatud on ainult kaks, muidu ma elaks siin nagu surnuaias.“ Ja siis mõnusalt sapise huumoriga: „Mõtle kui jube, kui su ema hakkab veganiks ja loomaõiguslaseks – pooled toidud kaovad, maja on kasse täis ning kogu aeg tuleb haudu kaevata!“

Retriiver Becky viskab end lumele pikali ja aeleb külmal, krudiseval vaibal tükkis oma reumahaigete käppadega, sellal kui Dana keerleb perenaise ümber ning üritab esijalgadega rabistades kangesti sülle saada. Veidi maad eemal on lumikellukesed talve jooksul roninud paksu mullavaiba all tukkuva talukeldri katusele ning kõlgutavad tuules nüüd rahulolevalt oma valgeid päid. „Nad pole seal kunagi varem kasvanud,“ imestab Kadri.

Tolles hetkes, nagu paljus teisteski Tapersoni talus, on midagi maagilist. Näiteks loos hundist, keda mõni aeg tagasi metsatee alguses seismas nähti.

Seisis küll, aga keelusildist edasi ei tulnud.

Foto: Priit Simson