M nagu misantropotseen

See lugu ilmus kõigepealt ajakirja Vegan kevadnumbris.

Inimesepõlgus ehk misantroopia on pea igale loomaõigusaktivistile tuttav, ehkki enamik meist seda mõistet oma igapäevasuhtluses ülearu ei kasuta. Miks see nii on, mis on misantroopia ja kas selle vastu on rohtu?

Rohu nimetamine paneb võib-olla mõtlema, kas misantroopia on äkki hoopis diagnoos, mida ta ei ole, aga mõnel juhul seisundikirjeldus küll. Misantroobil pole lihtne, liigikaaslaste põlgamine pole endalegi kasulik ja pealegi on see enamasti ju selektiivne, sest kuidas siis oma laste ja lähedastega jääb. Kas nemad on paremad kui teised või oleme me ise teistest paremad?

Midagi võiks ikka ette võtta

Juba nende küsimuste kirjapanek ja vastuste otsimine annavad mõista, et päris misantroobiga minu puhul tegu veel pole. Misantroopial on kuuldavasti tüübid ja need päris inimvihkajad või –põlgajad enam selgitustele aega ei kulutaks. Nemad hoiaks omaette, ei loodaks enam suurt midagi ja mõtleks, et kogu planeedil on ilma inimkonnata kindlasti parem. Küllap teoreetiliselt ongi.

Ometi tahame ju kuidagi edasi elada. Kui tahame. Ent midagi ette võtta on raske, kui meie kaaslasteks on kliimaärevus, inimesepõlgus ja pidev frustratsioon. Need kaaslased panevad meid tundma abituna ja võivad viia läbipõlemiseni.

Aktivistist misantroop on selline tüüp, keda paneb tegutsema lootus, hoolimata sellest, et tema suhtumine inimestesse ei ole hea. Kuidas saakski olla, kui kliima soojeneb, liigid hävivad, loodus jääb järjest vaesemaks, inimene on isekas ja sõjakas ning teiste liikide kannatused talle ei loe. Aktivisti lootust saab nimetada meliorismiks – filosoofiliseks uskumuseks, et maailma saab muuta inimtegevuse läbi. 

Misantroopiakonverents

Kriitilistes loomauuringutes on termin misantroopia tihedasti kasutusel ning küllap sellepärast korraldasid Hollandi filosoof Eva Meijer ja kirjandusteadlane Emelia Quinn Amsterdami ülikoolis jaanuaris kriitilisest misantroopiast konverentsi. Ettekandjaid kutsuti üles rääkima misantroopiast kunstis ja kirjanduses, nihilismist, pessimismist, võlast keskkonna ees, posthumanismist, kliimamuutustest kirjanduses, antinatalistlikust liikumisest, veganlusest ja misantroopiast, aga ka lootusest ja utopianismist, ökoterrorismist, loomade ja inimeste vahelisest sõprusest, inimeste ja loomade kogukondadest, loomaõigustest, aktivismist jne. Hoolimata kõigest, õhkub korraldajate kutsest õhku lootust, et ka misantroopia raviviise on võimalik lahti mõtestada.

Kindlasti ei ole see esimene kord, kui kirjutatakse konverentsist, millest ise osa võetudki pole. Ent ajal, mil pandeemiajärgselt saab võrgu kaudu kõikjalt maailmast endasse tarkust imeda, misantroopiakonverentsil seda võimalust polnudki. Sellest hoolimata panid korraldajad kaasa mõtlema olulistele küsimusele. Kuidas me ikka suhtume endasse kui inimestesse, kui samal ajal maadleme omaenese komplekssusega ja süüdiolemisega rõhumissüsteemides? Kuidas saavad ja kuidas peavad inimesed end uuesti leiutama ning oma suhted loodusega ümber tegema? Kuidas me jõuame selgusele omaenese vastutuses ökosüsteemide ja loomade eest; selle eest, et inimene on süüdi laialdases hävitustöös? Kuidas lähenevad sellele küsimusele kirjanikud, aktivistid, esinemiskunstnikud, kirjandusteadlased, ajaloolased ja filosoofid? Ja kas neil on oskust mõelda just koos kriitilisest misantroopiast ajal, mis on juba nimetatud misantropotseeniks?

Mis imeloom on misantropotseen?

Antropotseen on ajajärk, mis märgib perioodi, mil inimene ja tema tegevus on Maa biosfääris domineeriv. Antropotseeni ajal on inimese tegevus ja ühiskond muutunud Maad globaalselt ja geofüüsikaliselt muutvaks jõuks. Inimese tegevuse tagajärjel on oluliselt suurenenud kliima soojenemine, osoonikihi hõrenemine ja ookeanide hapestumine, alanud on liikide massiline väljasuremine, lämmastikuringes on muutused jne. Misantroprotseen märgibki sellest tulenevalt geoloogilist apokalüpsi, kliimamuutuste pöördumatust ja loodusressursside ammendumist kandes endas teatud lootusetust või hoopis selget vaadet asjaolule, et tegelikult ei ole enam midagi teha, planeedil lõppeb elutegevus nii või teisiti.

Kas see teadmine annab meile vabaduse enam mitte midagi ette võtta? Või kas lootusrikas sinisilmsus annab vabaduse looduse ärakasutamist jätkata? Inimene teab ju järjest paremini, kui segi keeratud kõik ökoloogiliselt on. Samas me ikkagi jätkame ja samal ajal arutleme, et mõningane inimlik mugavus on siiski mõistlik ja ega me ei saa ju kõike korraga muuta. Mõtleme, et lennukiga lennata on ju ikka vahel tarvis, ega me ju koopasse tagasi ei lähe või hoopis lollilt, et natuke liha ju ikka võib süüa, see on ju juba olemas. Või ongi tegemist juba õitsele löönud misnantropotseeniga? Me oleme nii misantroopsed, et tapame ennast ja teisi sellepärast, et nii ongi huvitav? Kust me teame, kas meid hoiab elus ellujäämisinstinkt või tõukab tegudele hoopis dopamiinirohke destruktiivsus? Meil on justkui kiire, et inimesi, kõiki teisi liike ja looduskooslusi planeedilt minema pühkida.

Mis siis saab?

Mis siis teha, et olukorda mitte liiga pessimistlikult kokku võtta? Põhimõtteliselt võiks üles loetleda neidsamu tegevusi nagu depressiooni ja läbipõlemise korral. Et muudkui hoolitsege enda eest ning siis on tuju ka parem ja tulevik lootusrikkam? Aga me ei tee ju seda enda pärast? Pean silmas, et aktivistid ei ole aktiivsed ainult iseenda jaoks, ehkki sellele võib vastu vaielda. Ilmselt tuleb leppida sellega, et päris kindel selles, kas aktiivsusest kasu on, olla ei saagi. Nii ütles ka misantroopiakonverentsi korraldaja Eva Meijer paar aastat tagasi, kui ta Loomuse korraldatud “Animal Futures” konverentsil esines. Et ikka tuleb loomaõiguste eest seista, nii mikro- kui makrotasandil. Muud varianti ei olegi, aga lihtsaid retsepte ka mitte. Loomus korraldab mainitud konverentsi juunis kaheksandat korda, nii et ilmselt päris misantroopidega veel tegu ei ole. 

Juba kahe konverentsi meenutamine toob mõtte, et järjest rohkem konverentse ja veebiseminare korraldatakse akadeemikutele ja aktivistidele koos, sest ainult nii saab kogu valdkonnaga kursis olla ja ehk ka midagi muuta. Järjest rohkem kaasatakse ka kunstnikke, fotograafe, näitlejaid ja teisi. Vegankirjandusuuringud (vegan literary studies) on samamoodi arenev valdkond. Intersektsionaalsus ei ole vist tõhus ainult sotsiaalse õigluse objektide vahel, vaid ka nende vahel, kes objekte uurivad ja kaitsevad. Ilmselt on üks võtmetest (nii mikro- kui makrotasandil) teiste elualade ja ametite kaasamine, inimestele otsa vaatamine ja küsimine, kas nad teavad sama palju, kui meie teame.