Hiiumaa esimene AFF

Hiiumaal toimus esmakordselt Aiandusfilmide festival, mis keskendus pärandsortidele ja mille korraldas Hiiumaa Ametikooli linnaaednike kursus LA21.

Hiiumaal vist ongi nii, et aegajalt võid sattuda eriti kvaliteetsetele, meeleolukatele ja sisukatele üritustele, mis on justkui korraldatud tsunftisiseselt, aga tegelikult mõeldud kõigile, kel teema vastu vähegi huvi. AFFil just väga palju osalejaid ei olnud, ehkki Hiiumaa aiakultuuris on palju ajaloolist, kestvat ja päritut. Päris kindlasti oli selles süüdi ka harukordselt ilusa ilmaga nädalavahetus, mis aednikele ilmselt valikuvõimalusi ei jätnudki. Seda rohkem said kvaliteetaega nautida need, kes kohale läksid.

Pärandsortideks nimetatakse kohaliku kliimaga kohanenud taimi, mida on kohapeal kaua kasvatatud. Paljud pärandsordid on kadumas kuna enam ei ole kombeks ise seemneid koguda; osta on lihtsam. Õnneks on ka aiandus keskkonnasõbralikumaks muutumas, permaklutuurist on ju igal pool juttu, Eesti aiapidajad on alustanud turbavaba aiandust, kuulsad on näiteks ka Tiia Morfini “Vanaema aed” ja Triinu Guerrini permakultuuri aed, mõlemad küll Hiiumaast kaugel – Lõuna- Eestis.

Ka Hiiumaal on oma pärandsordid olemas. Ametikooli õppejõud Lui Remmelg rääkis peamiselt puuviljadest, ikka ‘Hiiu sinine’ ja ‘Talipirakas’ ja näiteks ‘Laartsa läila’ – see viimane on õun nagu talipirakaski. Ilmselt peab 20. mail Suuremõisa aiapäevale minema, sest mine tea, äkki on võimalik neid sorte kuidagimoodi endale ka saada. Ka Hiiumaa aiapidajatele tuttavast Hiiumaa rohelisest tomatist oli juttu, mis on tänaseks pärandsordina arvele võetud, aga kas see ikka päriselt pärandsort on, jäi kuidagi kahtlaseks. Kõigil asjatundjatel tekib sellest tomatist rääkides näole skpetiline ilme, mis tomatit ennast muidugi kehvemaks ei tee. Tore ikka, et meil oma tomat on.

Eesti pärandsortidest rääkis Maaelu Teadmuskeskusest Külli Annamaa. Seemnepankadest ka ja geeniuuringutest. Kuulajad hakkasid muidugi kangesti tahtma ‘Vändra vahauba’ ja nt ‘Liplapiuba’ kasvatada. Hernega ‘Aamisepp’ läks õnneks nii, et Küllil oli neid kotitäis autos kaasas ja siis said soovijad väärtusliku kingituse. Aamisepp on hea hernes, aga kasvab päris kõrgeks ja temalt ei ole liiga lihtne hulgakaupa seemneid koguda.

Festivali filmiprogramm oli ka väga huvitav ja hoolega kokku pandud.

Esimene neist ‘Seed. The Untold Story’ räägib seemnevardjatest, neist aktivistidest, kes kaitsevad inimkonna ilmselt kõige olulisemat pärandit – seemneid. Seemnevardjad on väga värvikad tegelased, üks neist – Will Bonsall, peab näiteks veganaeda, mida sain teada peale seda kui olin filmi juba Eesti Vegan Seltsile soovitanud. Mitte Willi pärast, aga toidu säilitamise, geenmuundatud toidu teema ja suurkorporatsioonide kriminaalse tegevuse kajastamise pärast. Film on leheküljel https://www.seedthemovie.com/ täiesti olemas ka.

Suurkorporatsioonidest on paratamatult juttu ka teises filmis: ‘The Biggest Little Farm’, kus üks pere kolib koera pärast, kelle nimi on Todd, korterist tallu, mille rajamist ja arenemist filmitegijad kaheksa aasta jooksul jälgivad. Väga pingeline ja hoolega tehtud dokk, kohati väga naljakas ka, aga eks muidugi tekib küsimus, et kas siis ikka kuidagimoodi ilma loomapidamiseta ei saa? Veganfarmid on õnneks tõestamas, et saab küll, aga vanad uskumused on visad kadumad. Mõned momendid filmis toovad selle dissonantsi muidugi eriti eredalt välja, näiteks kui üks tore koer ühe toreda kuke ära sööb, kes on pealegi veel siga Emma kõige parem sõber. “Sa vist ei saa isegi aru, kui valesti sa tegid”, räägib lahke peremees koerale ja tõestab sellega veelkord, et inimene on ikka väga imelik loom küll.

Mina ei teadnud, mis on milpa ja mis on nixtamal ja et Mehhikos räägitakse rohkem kui kuutkümment keelt. Sellest kõigest ja iidsest maiade maisikasvatamisest rääkis festivalil linnaaednikuks õppiv Anni Oja. Anni on palju Mehhikos käinud ja oskas rääkida pärandsortide säilitamise liikumisest Mehhikos ja kommenteerida filmi, mis on ka Youtubes olemas: „Guardianes de semillas“ . Soovitan.

Viimane film ‘Urban Roots’ äratab ilmselt igaühes uinunud anarhisti. Suurlinnas Detroidis, kus rahvaarv on peale autotööstuse kokkukukkumist poole võrra vähenenud, on inimesed selleks, et ellu jääda, läinud tagasi oma loomuliku elulaadi juurde. Detroiti on tekkinud linnaaianduse liikumine ja suured aiad, millel on palju suurem tähendus kui lihtsalt paar lagunevate majade vahele rajatud peenart. Oskused ja tahtmine ise oma toitu kasvatada on inimestes alles. Muidugi ei ole seadused iseseisvale mõtlemisele ja tegutsemisele veel järele jõudnud ja ka sellest on filmis juttu.

Võibolla just see viimane film selgitas ära, miks ma end sellel üritusel nii jube hästi tundsin. Nii filmitegelased kui ürituse korraldajad käitusid kui puhastverd aktivistid. Aiaaktivistid küll seekord, aga eks me ilma nendesugusteta ju nälga jääksimegi.