Oleme see, mida sööme

Kuulasin täna, 27. aprillil üht osa Tervise Arengu Instituudi rahvatervise konverentsist – Teadus tervise selja taga. Konverents salvestatakse ja on hiljem tervikuna TAI kodulehelt vaadatav (vt siit), aga mind huvitas sellest üks paneel:

Paneel “Oleme see, mida sööme – aga kes otsustab, mida sööme?”, pealkiri on paljulubav, aga sisu vähemalt minu ootustele ei vastanud. Ausalt, kui tiheda teema üle on tunnisesse vestlusesse kutsutud rääkima neli asjatundjat, siis on alati see oht, et sisukast arutelust palju välja ei tule kui just kogu vestlus eelnevalt läbimängitud pole, aga seda tehakse ju üliharva kui üldse. Arvan, et igaüks osalejatest oleks samal teemal tunde võinud rääkida; vestlusringis osalesid Uku Vainik (käitumisgeneetika kaasprofessor Psühholoogia Instituut & Genoomika Instituut, Tartu Ülikool), Kristina Köhler (WHO esindaja Eestis), Katrin Bats (Rimi vastutustundliku ettevõtluse juht) ja Tagli Pitsi (TAI toitumise ja liikumise osakonna ekspert). Arutelu juhtis Ragnar Siil, kes kindlasti ei olnud ülesannete kõrgusel, sest püstitatud küsimustest ei saanud hästi aru, aeg ei olnud osalejate vahel võrdselt jaotatud ja tervisliku toitumise teemat ei paistnud ta ka valdavalt. Pealegi tundub mulle, et täna, mil enamus konverentse-seminare toimub hübriidvormis, peetakse ka ajakavast natuke paremini kinni. Minu jaoks kaotas vestlusjuht usaldusväärsuse sel hetkel kui küsis ka ekspertide jaoks asjatundmatu küsimuse, et kas keegi üldse Eestis on uurinud, kas need ve(e)gan- ja ökotooted üldse tervislikud ongi. Mõtlesin, et see küll ei sobi, et TAI konverentsil nii olulist terminit valesti hääldatakse ja mis küsimus see selline on. Vastus kõlas nii, et Eestis ei olegi vaja eraldi uuringuid teha, enamustele toiduainetele on uuringud maailmas tehtud ja Eestiski võiks kasu olla näiteks tähtedega märgitud indeksist, kus A on kõige tervislikum ja sealt edasi. Laialdaselt kasutuselolevast indeksist oleks kasu ka nendele, kes ei jaksa ja suuda toote tagaküljel olevat mikrokirjas infot uurida. See, et vegantoitumine ei lähtu kindlasti eelkõige sellest, kas tegemist on inimesele tervisliku toiduga, vaid ikka sellest, kas selle tootmisel on kellelegi kahju tehtud, jäi märkimata. Sarnane küsimus tekkis küll konverentsi kuulajatel, kes küsisid muuhulgas, et kas toitumissoovituste koostamisel arvestatakse ka keskkondlikke ja eetiliseid põhimõtteid ja miks ometi soovitatakse inimestel punast liha süüa kui see ei ole sugugi tervislik. Viimasele küsimusele vastamisest libiseti üle, aga keskkonnateemast haaras kinni Katrin Bats Rimist, kes kirjeldas, kuidas nemad proovivad juba aastaid inimesi tervislikule toidule lähemale tuua ja arvestavad sealjuures võimalikult palju kogukonna soovidega. Selle tegevuse näiteks tõi ta ka eraldiseisvad vegantoiduletid Rimis, millest veel viie aasta eest keegi mõeldagi ei osanud. Selge see, et nende lettide ilmumise taga ei ole ainult keskkonnale mõtlev klient vaid ikka vegankogukond tervikuna. Nii et võime end ainult kiita ja tööd edasi teha, sest oma kogukonna eelistusi, ehk siis eetilisi valikuid paistab just õige aeg olevat avalikustada.

Nagu me teame, ei ole Eesti riiklikes toitumissoovitustes vt siit vegantoitumise kirjeldust ja soovitusi, aga põhjamaades on. (Muide, selgus, et koolide ja lasteaedade toitumise määrust ei ole veel suudetud vastu võtta.) Samas toimub just praegu Põhjamaiste toitumissoovituste lihvimine, vt siit. Soovituste koostamine on toimunud koostöös avalikkusega ja rõõmuga nägin lisatud tabelites, et palju omapoolseid kommentaare on saatnud ka põhjamaade loomaõiguste- ja veganorganisatsioonid. Need soovitused olevat ka Eeti tervisliku toitumise soovituste aluseks ja sestap võib vist loota, et täistaimne toit kui täisväärtuslik toit ka meie soovitustesse jõuab.

Sest tõesti, on kiiduväärt, et selliseid arutelusid korraldatakse ja kuna rasvumine on meie inimeste hulgas väga suur probleem, tuleb kindlasti tegeleda suhkru, soola ja rasvade toidus vähendamisega, aga see ei ole kindlasti ainuke mure, mis inimestel seoses toitumisega on.

Kui mõelda sellele, millised soovitused võiksid tulla EL neist direktiividest, mis on kliimamuutustega seotud või kasvõi Eesti uuest koalitsioonileppest tulenevatele muudatustele, siis on selge, et inimeste toitumiseelistuste nügimisega peaksid tegelema kõik haridusasutused ja ametkonnad. Meil on neid, kellel on infot ja oskusi, aga tänase paneeli kuulajana annaksin tegutsemise eest auhinna küll ainult Rimile ja nende vastutustundliku tarbimise programmile.

Illustratsioon leheküljetl: vegan.ee