Niimoodi ütles Hiiumaa ornitoloog, looduskaitsja, fotograaf ja kirjamees Tiit Leito aprilli lõpus Kassari rahvamajas toimunud külaülikooli loengul. Lektor oli küll plaaninud rohkem hanelistest rääkida, eks vist sellepärast, et haruldane laukhani Hiiumaale saabus (vt, siit, Hiiu lehest), aga jutt kippus ikkagi loengu teisele teemale, inimese ja looduse suhetele pöörduma.
Arvatavasti jäi nii mõnelegi teisele loengus osalenule sellest õhtust meelde hoopis midagi muud, aga mulle mõjus just see – peaaegu, et halvasti varjatud väsinud pettumus inimese hoolimatuses ja keskkonnakaitse keerukuses.
Võimalik, et osalejatele avaldas muljet kuipalju üks loodusest hooliv inimene elu jooksul ära teha jõuab, sealhulgas mituteist raamatut kirjutada, nende hulgas isegi üks luulekogu, mis valmis samal kevadel kui Õnnepalu Paradiis. Ja samuti Kalestes. “Küllap seal on siis selline viljakas aura”, ütles loodusemees samas Kaleste kaitseala valmimist üldse mitte viljakaks pidades; “Rahvusparke tehakse ka kiiremini kui seda väikest kaitsela”, ütles Tiit Leito, kes teebki keskkonnaekspertiise uute kaitsealade ettevalmistamisel.
Võibolla jäi mõnele kuulajale meelde see kui raske on tegelikult laululindude laulu ära õppida. Visuaalne äratundmine olevat palju lihtsam. Tiit Leito rääkis, et tegelikult läheb 2-30 aastat kuni sa tõesti linde nende hääle järgi tunned. Mõne meeldejätmiseks peabki päev otsa ühe koha peal istuma ja muudkui kuulama. Hea oleks ka muusikalist kuulmist omada ja lindude tundmaõppimist võiks alustada oma koduaiast või üldse – kodule lähedalt. Ja eks selleski tegevuses peab järjekindel olema, jätad aasta vahele ja lähebki meelest. Pealegi on mõni laululind selline, et kui teda hästi ei tunne, siis võib täitsa ära petta. Ka ühel liigil on palju laule. Linnulauluäppe üle 40 aasta tegutsenud ornitoloog eriti uskuda ei soovita.
Kindlasti jäi kõigile meelde, et naaskelnokka (recurvirostra avosetta) nähti Eestis esimest korda just Käina lahes Tagalaiul ja seetõttu võiks too kahlaja olla Käina lahe vapilind. Eestis pesitseb neid kokku 100-150 paari. Käina lahe kaitseala ongi täiesti haruldane koht, sest seal on viis lahte kõrvuti ja kust sellist teist kohta veel leida. See, et Käina reoveed lahte liiguvad, looduskeskkonnale muidugi hoolimata orgaanikat kinnipüüdvatest filtritest muidugi head ei tee. Hiiumaa ongi tervikuna päris eriline, sest meilt läheb üle lindude rändetee ja see tähendab, et meilt lendab umbes kolm miljonit lindu üle. Paljusid liike on muidugi vähemaks jäänud, näiteks naerukajakaid oli umbes 6000 paari, nüüd on alles ainult kakssada. (See jutt siin ilmselt ajaks nii mõnegi linnumehe kurjaks, sest ma olen ühte patta pannud pesitsevad, ülelendavad ja rändel peatuvad linnud.) Igal juhul on väga hea, et Käina lahes on niidetud alad, sest siis saavad linnud söögi kätte. Kõikidest kaitsekorralduskava nõuetest on väga tähtis kinni pidada, sest kui on ikka kirjas, et see või teine roonutt tuleb alles jätta, siis on selleks kindlasti põhjus. Näiteks selline, et see on mitmenaisepidajast hüübi (botaurus stellaris) kodu.
Meelde võis jääda ka see, et tegelikult ei ole Käina lahe ümber elavad inimesed alati looduskaitsekorraldustega rahul. Näiteks siis kui tuleb kiri, et üks või teine ala on mõne ohustatud liigi pärast piiranguvööndist sihtkaitsevööndiks määratud ja teatud ajal ei tohigi oma maatüki peale minna. Ja kindlasti pole nii mõnigi inimene rahul ei Tiit Leito ega paljude teiste loodusetundjate seisukohaga, et kormoranide munade õlitamine on lihtsalt ebaeetiline. Tiit Leito arvas, et kui mõnda liiki kuidagi liiga palju on, siis tavaliselt temaga juhtub midagi, mõni haigus või olukord vähendab liiki. Aga kormoranidega võitlemine tuletas talle meelde varblaste tapmist Hiinas. Tänu varblaste tapmisele paljunesid taimesööjad putukad ja riiki tabas ikaldus ja näljahäda.
Tiit Leitole meeldib tegelikult sõna loodushoid rohkem, sest kaitse tähendab justkui seda, et kuskil on rinne. Aga ongi. Ja looduskaitse on kõige läbipõletavam eluala üldse. Ja kõige odavam loodushoid on see kui loodus üldse rahule jätta. Aegajalt tuleb muidugi kulutusi teha, näiteks tuleks neile, kelle maa peal lendoravad elavad, need metsatükid lihtsalt kinni maksta. Looduskaitse on Tiit Leito sõnul tänasel päeval natuke nagu RMK käepikendus, ehkki võiks olla hoopis nii, et 30% metsadest jäetaks täiesti puutumatuks, 30% oleks majandusmets, 30 % puupõllud ja 10% ilu jaoks, loodusliku mitmekesisusega. See on üks võimalik plaan.
Mulle jäi meelde, et inimeste arvukus on planeedil juba kolm korda suurem kui loodus välja kannatab. Kuskil kolme miljardi juures oleks võinud pidama jääda. Aga eks liigid kestavadki mõned miljonid aastad ja siis muteeruvad ja surevad välja. Küllap inimene ka. Enne seda tuleks võlg loodusele tagasi maksta. Ja looduskaitse hakkab inimese peast, väärtushinnangud peaksid kõvasti muutuma. Külaülikooli korraldaja Roberta küsimusele, et mis võiksid olla need asjad, mida iga inimene ise teha saab, vastas Tiit Leito, et inimene peab iseendaga kokkuleppele saama, vähem tarbima, vähem nõudma ja olema nõus paljust loobuma.
Kurbade asjade juurest tagasi tulles (sest täna me neist ju ei räägi) selgus hea uudis, et Kassari linnuvaatlustorni uus ekspositsioon avatakse juba 25. mail ja peale seda jääb torn tänavu mõnel päeval nädalas ka avatuks.
Kadri T 
You must be logged in to post a comment.