“Me oleme kõik täiesti endast väljas”

Just see Karen Joy Fowleri loomaõigusliku mõttega meisterlik romaan tuli meelde kui lugesin veebist Maalehes ilmunud küsitava eetilisuse ja sisuga artiklit “Veganid on marus: kuidas saab lüpsja olla aasta ema”.

Artikli pealkirjas seisab, et veganid on marus, sest aasta emaks sai lüpsja. Artikli alge on pärit Facebooki grupist Eesti veganid ja see on nö kinnine, oma reeglistikuga sotsiaalmeedia kogukond. Kuna teema köitis paljude inimeste meeli, muudeti Maalehe päeva jooksul natuke artikli vormistust, et ei oleks võimalik kellelegi arvajatest kaudselt viidata, aga ega see asja paremaks ei teinud.

Veganid nimelt ei olnud marus ega ka endast väljas mitte. Üks meie hulgast jagas mõtteid seoses sellega kui mitmepalgeline on inimkeskne ühiskond. Sest tõepoolest, aasta emaks valiti inimene, kes osaleb teise liigi emade ekspluateerimises. Kus mujal peaks üks teiste liikide ekpluateerimist valeks pidav inimene oma mõtteid avaldama kui mitte kinnises grupis?

Facebooki grupi arutelu meedias levitamine tõi kindlasti rohkem kahju kui kasu. Tõenäoline on, et paljulapseline ema sai esimest korda elus teada, et tema tööd võib ekspluateerimiseks pidada ja kindlasti ei olnud see õige viis niisuguse info edastamiseks. Veganid ei ole kõik noored, ei ole kõik linnast pärit, ei ole kõik mustvalge maailmavaatega jne jne, nii et ma arvan, et enamus meist teab hästi kui raske on maapiirkonnas tööd leida ja lapsi kasvatada. Asi ei ole ühes emas ehkki julgen arvata, et aasta ema nimetamine on niikuinii liiga subjektiivne protsess ja vahel antakse see tiitel väga valele inimesele ju ka. Emadus on nii keeruline institutsioon, et seda parima ema väljahõikamisega küll kuidagi raamidesse ei suru. Võib kehvasti välja kukkuda ja selle näide on ju nüüd jälle olemas. Niisiis, vastse tiitli saaja ei oleks pidanud ajakirjandusest lugema, et kellelegi see tiitel küsimuse tekitas, sest asi on meie väga aeglaselt arenevas ühiskonnas, mitte ühes töökas emas.

Puudutatud oli muidugi ka nn vegankogukond. Juba pealkiri häiris, sest selles oli kogukonda naeruvääristav toon. Ajakirjanike eetikakoodeksis näpuga järge ajades leiab võhikki kiiresti asju, millele artikkel kindlasti ei vastanud. Näiteks: Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta; Konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled; Ajakirjanik, kogudes materjali avaldamise/edastamise jaoks, peab teatama vestluspartnerile, et ta on ajakirjanik ja millise väljaande/jaama juurest. Soovitav on teatada ka, mille jaoks informatsiooni kogutakse; Ajakirjanik ei või kuritarvitada meediaga suhtlemisel kogenematuid inimesi. Enne vestlust selgitatakse räägitu võimalikke tagajärgi. Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada”; Ajakirjanik peab rangelt kinni informatsiooniallikale antud lubadustest ja väldib lubadusi, mida ta ei suuda täita. Jne. Pole vist mõtet aega raisata ja eetikakoodeksi põhimõtteid ja artiklikese lauseid vastavasse tabelisse korjata. Juhul kui Maalehe artiklis oleks mõni vegan nimeliselt kirjas olnud, siis see oleks andnud põhjuse pöörduda ka Andmekaitse Inspektsiooni poole, sest nimetatud inimese jutt oli mõeldud piiratud inimeste ringile ja seda ei tohiks avaldada ilma inimese nõusolekuta. Nimesid ei olnud kirja pandud, küll aga tekkis minumeelest kaudse tuvastamise oht, sest kuipalju veganeid Maalehe lugeja üldse teab? Kindlasti mõtles keegi näiteks mulle ja äkki see ei sobi mulle üldse?

Avaliku ruumi ja avaliku huviga on veel keerulisemad lood. Kui sotsiaalmeediat peetakse ühiskonnas justnagu avalikuks ruumiks nagu ma eile mitmelt poolt lugesin, siis milleks üldse koostada gruppidele konfidentsiaalsust puudutavaid reegleid? Avalik huvi on veel kahtlasem mõiste. Kes üldse otsustab, mis teemad kuuluvad avalikku huvi alla ja kuskil on nende kohta nimekiri? Viimane on muidugi nali, aga meedias kasutatakse ebamäärast mõistet “avalik huvi” liigagi tihti.  Koodekseid kõrvale jättes arvan, et altlati jooksnud ajakirjaniku kirjutamise eesmärgiks polnud sugugi avalik huvi vaid hoopis mõte, “Omg, see teema saab kindlasti klikke!”. Ja saigi. Samahästi võiksin panna oma jutule pealkirjaks “Eesti ajakirjandus on klikimeedia”, sest nimesid ju ei nimetata, seega ei solva ma kedagi ja pealegi on selles pealkirjas natuke ju tõtt ka.

Kriitikat pahupidi pöörates võiks ju jõuda ka teise arusaamani. Ehkki tundlikumad arutelud suruti nüüd mõneks ajaks piiratumatesse keskkondadesse, peaks neid suuremaid gruppe äkki intriigide tekitamiseks ära kasutama? Kasvõi algatama tehisliku arutelu, et jahimees ei sobi aasta isaks. Ja jälle oleks veganluseteemat meedias rohkem, sest no kuidas siis ometi niimoodi saab arvata? Meeldetuletuseks; veganlus on maailmavaade ja sotsiaalse õigluse liikumine, mille kohaselt loomad ei ole inimestele kasutamiseks.

Pealkirja juurde tagasi tulles, Karen Joy Fowleri raamatu ainulaadset sisu ei saa üldse ilma spoileriteta kirjeldada, aga seal on nii, et peategelane saab järsku aru, et ilma tagasi vaatamata ei ole tal võimalik edasi minna. Ma lihtsustaksin selle mõtte täiesti meelevaldselt ära; inimene võiks mõelda, miks ta üldse midagi teeb; ajakirjanik ka.

PS: Peale artikli kirjutamist ilmus Õhtulehes vabandus, et aasta ema käib farmis hoopis koristamas.

Pilt: Mercy for Animals lehelt.