See lugu ilmus kõigepealt Eesti Naise novembrinumbris ja Delfis. Siia oma veebi tõstan toimetaja loal pikema versiooni, et kõik mõtted ära mahuks. Tänan kõiki naisi, kes arvamust avaldasid ja Facebooki gruppi Wirginia Woolf sind ei karda!
Osade vastanute nimed on muudetud, aga mõned mitte.
——
Mu kommunikatsioonikanalid jooksid lastevabaduse teemast umbe. Nooremad sõbrad rääkisid keskkonna ja ühiskonna ebakindlast tulevikust, valikuvabadusest. Rääkisid ka sellest, et noori naisi infantiliseeritakse – neile öeldakse, et kindlasti mõtlevad nad aja jooksul laste suhtes ümber, ja oletatakse, et nad lihtsalt ei oska otsuseid teha.
Mõned naised rääkisid lapsepõlve- või kooselutraumadest, mille pärast nad ise lapsi ei taha. Oli neid, kes ei taha oma keha rikkuda; neid, kel puudub igasugune soov paljuneda; ja neidki, kes on esimesel võimalusel end steriliseerida lasknud. Kaasamõtlejaid häiris, et teemat lihtsustatakse ja mõeldakse mustvalgeks. Ühte patta pannakse need, kes lapsi ei taha, need, kes ei saa, ja ka need naised, kes on otsustanud lapsendada või kasvatada oma elukaaslase lapsi. Viimased leidsid, et tegelikult peaks tegelema olemasolevatele lastele täisväärtusliku elu tagamisega, aidata puudega lastel või perekondliku toeta lastel hakkama saada.
Kõik küsitletud naised olid seda meelt, et lastetus on nende otsus, mitte kellegi teise oma, ja teemast on vaja kirjutada, et lastevabad saaksid rahulikumalt elada.
Mõned naised olid nõus oma mõtteid avalikkusega jagama, osa nimesid on muudetud.
Maris, 41, modell
Olen täheldanud, et inimesed ajavad segamini sõnad childfree ja childless. Childfree on inimene, kes teadlikult ei soovi lapsi. Childless on see, kes tahaks, aga mingil põhjusel ei saa. Lisaks on veel antinatalistid, kes leiavad, et laste saamine on ebamoraalne ja inimesed võiksid selle lõpetada. Käib ka vaidlus selle üle, kas maakera on üle rahvastatud või ei…
Mina avastasin noorelt, et mulle on beebid ja väikelapsed vastumeelsed. Elasin kaks ja pool aastat koos vägivaldse eksiga ja tema tahtis lapsi. Käisin naistearsti juures ja minu rõõmuks tuli välja, et ma olen umbes 98% viljatu. Arvan, et see päästis mind sellest mehest, muidu oleksin ehk laste pärast temaga siiani koos.
Mul pole mitte mingisuguseid tundeid väikelaste ja beebide vastu, pigem on soov kaduda neist nii kaugele kui võimalik. Teine põhjus on see, et naine on tavaliselt see, kelle elu muutub. Mehed võivad oma eluga edasi minna, aga naine peab lapsega tegelema, koju jääma. Ma ei soovi sellist elu.
Ühiskondlikku survet pole eriti tundnud, küll aga soovitasid vanemad naabrinaised, et mine ööklubisse ja lase endale laps teha. Või küsisid, et millal sinust küll ometi üksikema saab. Töötu ja vaesuses elav üksikema olemine oleks minu suurim õudusunenägu!
Sirilin, 40, külalistemaja perenaine ja kunstiõpetaja Islandil
Ma ei ole isegi kunagi mõelnud, et soovin lapsi. Lapsed on toredad, lihtsalt ma ei soovi neid enda ellu muul moel kui teiste vanematega kaasnevate ajutiste külalistena. Abikaasaga olen koos olnud kümme aastat ja ka tema on lastevaba ning oma otsusega rahul. Mingigi tunne, et lapsed oleks toredad, on mul korraks siis, kui näen lastele mõeldud mänguasju ja lastetubade sisustuse ideid. Aga mina tahaks nunnusust ilma lasteta.
Olen oma eluga rahul. Mu tutvusringkonnas on palju 40 pluss naisi, kes on aktiivsed ja õnnelikud ning kes ei ole kunagi tundnud, et nad lapsi tahaksid. See tõestab mulle, et lapsed pole naise baasvajadus. On muidugi ka neid, kes n-ö viimasel hetkel siiski otsustavad lapse saada, aga siis on nad selleks hästi valmis ja see on ilus.
Oma vanavanaema vanadekodus külastades kohtasin palju 85 pluss naisi, kes olid positiivselt meelestatud, kui minu lapse asemel käis memmel külas mu koer. Nii paljud kinnitasid, et kui neil oleks olnud valikuvabadus, siis nad ei oleks lapsi saanud. Vanadekodus oleks nad lõpetanud nii või naa, emana või lastevaba naisena. Paljud rääkisid, kuidas nende hobid ja karjäärid ootele jäid.
Ma ei mõista hukka naisi, kelle hingesoov on lapsi saada, aga leian ka, et meie ajastul on see ääretult egoistlik tegu. Vaadates maailma poliitilist ja keskkondlikku ning majanduslikku seisu, tundub mulle, et vanemad, kes toovad ilma lapsi praegustes oludes, ei mõtle järglaste tulevikule. Küll aga on mul nii hea meel, kui inimesed lapsendavad.
Mõistet childfree kuulsin esimest korda 2015. aastal ja sain kindlustunde, et ma pole ainus, mu tunded olid nagu valideeritud. Enne beebipille polnud selle soovi täitumine lihtsalt võimalik, aga lastevabadus on alati olemas olnud. Kui lugeda naisteadlaste, -kirjanike, -kunstnike autobiograafiaid, siis alati on neis kahetsust, et nad on pidanud endi vajadused ja soovid oma mehe karjääri ja loodud pere huvides ohverdama.
Lastevabadus ei tähenda, et naine on isekas. Lastevabadus tähendab, et naine ei soovi ema olla. Põhjus pole karjäär, hobid või sobiva partneri puudumine. Neil lihtsalt pole vajadust tuua oma ellu lapsi. Ja meid ei saa hirmutada lausetega, nagu „kes su eest hiljem hoolitseb“. Me hoolitseme endi eest ise, me pole nii isekad, et me eeldaks, et meie lapsed peaks oma elu ootele panema. Ja naised, kes valivad lastevabaduse, sest nad priotiseerivad karjääri, hobisid, reisimist, oma aega – palju õnne teile!
Liina, 40, ehtekunstnik
Ma arvasin noorena, et saan emaks, sest nagu Linda Goodmani raamat „Päikesemärgid“ (Valgus, 1991) ütles: „iga Veevalaja naine saab emaks“. 90ndatel üles kasvades oli astroloogia põnev, nüüd on see pigem huumor mu jaoks. (Vt pilti teksti all!)
Samas sain 16. aastaselt arstilt teada, et mul võib olla tulevikus lapse saamisega probleeme. Ma seda edasi uurinud ei ole, et kas see on reaalne probleem või ei. Aga see on alati hea vastus, kui keegi uurima hakkab. “Ma ei saa lapsi, arst ütles nii kui olin 16.” Mingil hetkel vanuse kukkudes korra tekkis mõte, et Eesti riik ju toetab ka kunstlikku viljastamist, et kas ma tahan siiski emaks saada? Kas peaks proovima? Kui ei saa, siis on veel aega tegeleda. Sain aru, et ei, et see pole päris see elu, mida ma tahaks.
Ma olen kogu elu olnud pikaajalistes suhetes. 7 aastat 20ndates, nüüd tiksub mu praeguse kallimaga 10 aastat täis. Töötasin 9 aastat üldhariduskoolis ja suhtlesin igapäevaselt lastega vanuses 7-19. Armastan lasteraamatuid ja illustratsioone, mulle meeldib lastega tegeleda, aga mul ei ole mitte kunagi tulnud soovi ise emaks saada. Ja ma arvan päriselt ka, et ma ei ole ühsikondlikult kahjulik element vms. Mulle väga meeldivad lapsed ja nendega tegelemine.
Samas vaadates oma minevikku… ma ei tea ühegi oma vanaisa nime, ma saan mõlema oma vanema suguvõsa uurida vaid emaliini pidi. Kõik naised on kogu aeg rääkinud, et oi, kui raske aga lapsed on elu õied ja nad on seda väärt. See on nagu suletud ring ju? Siiani näen positiivset poolt emadusest ainult instagrammis. Kuna mul on aega kuulata, siis ma kuulan oma sõpru. Kuulan ja vaatan, et miks ma peaks siis vabatahtlikult ka selle tralli kaasa tegema? Mina ei tunne et, mind oleks kunagi väga survestatud ja ma olen selle eest tänulik. Samas ma näen, kuidas mu kõige kallim isana oma lapsest hoolib ja üksikisana oma last kasvatanud on. Üksikisadest räägitakse vähe. Tunnen ja näen väga suurt turvalisust vastukaaluks mu kogemustele. Ma tean, et mu mu kõige kallim on hea isa, mul on turvaline keskkond aga ma ei tunne mingit vajadust. Ka peaks? Mul on palju sõpru, kellel on kolm, või isegi neli ja rohkem last! Kusjuures, mul on sõprade seas pigem lastega ja 3+ lapsega peresid. Aga sama palju on sõpru, kes on suhtes ja neil ei ole lapsi. Maailm on tasakaalus. Siinkohal tahan märkida, et hiljutise uudise kolmanda lapse sünnist ei saanud ma heteroperekonnast.
Silja, 41, ettevõtja
Mina olen lastevabaduse valinud saatuse tahtel. Abiellusin noorelt, 20selt, kõik eeldasid, et kohe sünnib ka laps. Tegelikult pean suurimaks õnneks, et me ei jõudnud eksabikaasaga nii kaugele. Tollal oli ühiskond selline, et sisendati: pean saama lapse, sest ma olen ju naine.
Uue suhte alguses jäin rasedaks, aga mu kaaslasel oli juba laps ja ta oli kategooriliselt uue lapse vastu, nii et ma tegin abordi, sain sellega hakkama. Abordi tegin erakliinikus, kus sain teada, et mul on reesusnegatiivne veri, ja vanemõde ütles: „Mida sa, loll plika, tegid, nüüd sa ei saa enam kunagi lapsi.“ Ma ei ole end küll kunagi emana ette kujutanud, aga see ütlemine mõjutas mind nii, et võtsin kinnisideeks laps saada, ehkki elukaaslane ei tahtnud. Hakkasin katsetama, kuid kõik rasedused katkesid. Üks ämmaemand ütles, et ma oma keha rahule jätaksin, küllap see ongi põhjus, et ma lapsi ei saa. Siis sain aru, et ma ei ole sünnitusmasin. Olin ajanud kellegi teise asja, täitnud kas ühiskonna või ajastu unistust või nõudlust.
Nüüdse abikaasaga tegime kohe alguses selgeks, et ta on samasugune nagu mina – mul võttis aastakümneid aega, et vabadustundeni jõuda. Arvan, et meie ühiskonnas kulub veel paarkümmend aastat, kuni lastetud rahule jäetakse.
Ma olen abistanud sõja algusest peale ukrainlasi, ka neid, kes Butšas elasid. Olen naistearsti juurde viinud 12 seksuaalvägivalla ohvrit vanuses 18–30. Neist kaheksa tegid aborti, sest olid vägistamisest rasedaks jäänud. Naisi ei olnud mitte ainult üks või kaks korda vägistatud. Nende juuresolekul olin kui kalju, aga kui koju jõudsin, siis abikaasa nägi, mismoodi see mulle mõjus. Mina läksin omal ajal üksi aborti tegema, isegi emale ei rääkinud, aga ma olin vähemalt oma kodus. Mind on elus nii palju aidatud, et tahan ka teisi aidata – kodutuid loomi, üksikemasid, noori, keda koolis kiusatakse. Mind on empaatiliseks kasvatatud ja ma arvan, et headus levib ja nakkab.
Tatjana, 46, kunstnik
Nooremana ma ikka tahtsin lapsi, aga praegu isegi ei tea, kas tahtsin või arvasin, et see tuleb ära teha. Ma ei tahtnud olla vana ema, mõtlesin, et lapsi saaks ju nii nunnult riidesse panna ja kunstikooli saata… Aga see pole ju hea põhjus, miks lapsi saada. Pealegi olen alati tundnud, et ma pole selleks valmis. See on ju nii lõplik otsus, ei saa nii, et proovin ära ja kui ei sobi, siis…
Ma ei usu seda ka, et annab jumal lapse, siis annab ka selle, millega üles kasvatada – ma tõesti tunnen, et ei saa alati endagagi hakkama. Aga lapsed on väikesed inimesed, mõned meeldivad mulle väga ja mõned mitte nii palju.
Korralik murdepunkt oli see, kui suguvõsa juubelil üks tuttav proua küsis, et millal siis lapsed tulevad. Siis mõtlesin: kas sa oled mind kunagi kellegagi koos näinud? Noorena ei olnud varianti, kellega lapsi saada. Vahepeal oli elukaaslane, kes viisakalt palus, et ma ütleksin, kui lapsi tahan, temal üks juba oli. Tundsin, et ei taha.
Üks põhjus on muidugi ka see, et ma ei tea sedagi, milline on maailm kümne aasta pärast, kas meil on puhast joogivett jne. Lastevabadus pole epideemia, neid, kes lapsi tahavad, on alati piisavalt.
Helena, 38, tõlk
Minu meelest on objektiivseid põhjusi lapsi mitte saada nii palju, et loogilisem oleks küsida teistpidi: miks neid ometi saadakse? Keegi ei naudi ju tõsimeeli paremal juhul ebamugavusi, halvemal juhul tõsiseid kuni eluohtlikke vaevusi, mis raseduse, sünnituse ja imetamisega kaasnevad. Üks mu sõbranna ütles, et oleks tahtnud sünnituse ajal aknast välja hüpata, et see valu ometi lõpeks. Teine vajas vereülekannet ja nentis, et moodsa meditsiini eelsel ajastul ta polekski ellu jäänud. Kummastav on aeg-ajalt kohata arvamusi, et tegemist on ainukese mõtestatud valuga ja naised, kes tahavad seda vältida, on kuidagi nõrgad või ebaküpsed. Ükski inimene ei soovi ju enda ellu nimme kannatusi, vaid on neid äärmisel juhul valmis taluma kõrgema eesmärgi nimel. Millega jõuame tegelikult sinna, et sisimast tulev lapsesoov kas lihtsalt on nii tugev, et kõiki riske trotsida, või ta ei ole seda. Lõpuni ratsionaalselt kaalutledes seda otsust teha ei saagi, sest lapsest saadav rõõm ei ole mingi mõistusega kalkuleeritav suurus.
Ma ei nimetaks ennast lastevihkajaks, aga ma tõesti ei naudi üheski eas laste seltskonda. Kui ma manan silme ette kogu lapsekasvatusprotsessi, siis tundub kõik selle juures nüri, ebameeldiv, hirmutav ja kurnav, alates mähkmete vahetamisest kuni koolikonfliktide lahendamiseni välja. Ma ei kujuta ette, et oleksin pikki aastaid sunnitud praktiliselt kogu oma aja veetma koos nõudliku ja ettearvamatu inimhingega, kelle heaolu sõltub täielikult minust. Mul on raske kannatada lastega paratamatult kaasnevat kaost ja lärmi. Jah, kindlasti on see kõik omaenda lapsega lihtsam taluda, aga miks ma peaksin vabatahtlikult täitma oma elu garanteeritud ebamugavustega, lootuses saada vastutasuks mingit määratlematut õnnetunnet, millest ma ei oska isegi puudust tunda?
Lisaks neile “isekatele” põhjustele, mida ma tegelikult isekaks ei pea (lapsi saadakse ju — loodetavasti! — samamoodi isekalt, sest see annab elule midagi juurde), on mul kogu teemaga ka maailmavaatelisi probleeme. Lapsed ei saa ise valida, kas nad soovivad siia ilma tulla. Mina isiklikult näiteks eelistaksin mitte olla sündinud, kuigi ma ei saa oma eluolu üle kurta ega vaevle ka pideva masenduse käes. Ilmselt olen ma oma seisukohaga vähemuses ja täiesti võimalik, et minu kujuteldav laps seda nii ei näeks. Kindel ma selles aga olla ei saa. Samamoodi tunnen ebamugavust mõtte juures, et minu kujundada on kellegi iseloom ja väärtused.
Olen veendunud, et kui ei juhtu suurt imet, hakkavad juba minu eluajal kliimamuutused ja keskkonnaprobleemid meid tuntavalt mõjutama. Minu laps seisaks suure tõenäosusega silmitsi äärmiselt ränkade ühiskondlike tagajärgede, kui mitte täieliku kollapsiga. See ei ole lihtsalt pessimisti hirm, vaid teadlaste realistlik hinnang. Seejuures süvendab iga uue inimese lisandumine keskkonnakriisi, nii et sünnitamine on kõige keskkonnavaenulikum otsus, mille üksikisik oma elus teha saab. Kui eetiline on määrata oma laps kogema apokalüpsist, mille tekkeks me ise oleme tingimused loonud, ja vähe sellest, teha ta tahtevastaselt kaasosaliseks?
Tegelikult oli mul 25aastaselt väga lühike periood, kus oleksin siiski peaaegu otsustanud lapse saada. Olen aastate jooksul mõelnud sellele, kui vana see laps parajasti oleks. Iga kord olen olnud kergelt jahmunud, kui väike ja minust sõltuv ta ikka veel oleks, ja tõdenud, et lapsega poleks ma oma elus kindlasti seal, kus nüüd olen. See on minus alati tekitanud kergendust, mitte kahetsust.
Muidugi ei ole võimalik ette näha, kas mu seisukohad tulevikus muutuvad, aga see kehtib absoluutselt kõige kohta elus. Laste saamine ise on veelgi põhjapanevam ja pöördumatum otsus kui nende mittesaamine. Usun, et kui ka peaksin kunagi tulevikus leidma, et eksisin, siis hoiab kahetsust vaos teadmine, et tegemist oli läbimõeldud ja sügavast veendumusest kasvanud otsusega.
Viimasel paaril aastal on olnud mitu kummalist juhtumit, kus peaaegu võõrad inimesed on hakanud mulle täiesti tühja koha pealt rääkima laste saamise olulisusest. Minu jaoks ei ole seegi olnud riivav, lihtsalt naljakas – selline tunne, nagu 35. eluaasta kukkudes ei ole mitte minul hakanud bioloogiline kell tiksuma, vaid murelikel kõrvalseisjatel. Pereliikmed on muidugi lähemalt uurinud ja mõistmatust väljendanud, aga tüütut pealekäimist pole õnneks järgnenud.
Kuna minu lähikond koosneb sedavõrd mõistlikest ja taktitundelistest inimestest, on paljud ajakirjanduses ja ühismeedias avaldatavad iibepaanilised sõnavõtud minu jaoks nagu mingist teisest dimensioonist. Kui nende eesmärk on tõesti kedagi sünnitama survestada, siis ma ei kujuta ette, kellele need soovitud viisil mõjuda võiksid. Ilmselt võib nii avaliku retoorika kui näiteks peresõbralikud poliitikameetmed liigitada ühiskondlikuks surveks, aga kuni asi pole jõudnud riikliku tagakiusamiseni näiteks lastetusmaksu näol, ei tunne ma ennast neist oluliselt puudutatuna.
Mõistan täiesti, et paljudele, kui mitte enamikule, on laste saamine midagi väga olulist, ilma milleta oleks elu tühi. Siiski ei arva ma, et inimestelt saaks nõuda eluõnne ohverdamist praktilistel kaalutlustel. Pole mõtet püüda ära hoida õnnetut tulevikku, kui selle hinnaks on õnnetu olevik.
Minu tutvusringkonnas on päris palju lastetuid ja ka neid, kes on saanud lapse alles hiljuti, neljakümnenda eluaasta künnisel. Üldiselt ei ole see olnud eriliseks vestlusteemaks, nii et täpseid põhjuseid ma enamasti ei tea ja ei saa öelda, et keegi mind mõjutanud oleks. Alles viimastel aastatel on eelkõige minust nooremad hakanud rohkem rääkima oma kindlast otsusest olla lastevabad. Samas avaldab oma kaudset mõju ilmselt ka lihtsalt sellises seltskonnas viibimine, kus laste saamist oluliseks ei peeta.
Jah, kindlasti on see ajastu trend, sest ajastu võimaldab suuremat isikuvabadust. Varasematel aegadel oli omal soovil lastevabaks jääda ilmselgelt oluliselt keerulisem nii sotsiaalsetel kui puhtpraktilistel põhjustel. Üleüldse oli inimestel palju rohkem piiranguid oma elu kujundamisel, näiteks elupaiga, hariduse, töö või abikaasa valikul. Minu meelest on ainult positiivne, kui naistel on suurem vabadus kui kunagi varem otsustada ise millegi nii elumuutva üle, nagu lastesaamine.
Kristel, 46, turundusjuht
Pean tõdema, et alles nüüd, 46aastasena, saan lõpuks nautida oma elu. Seni trummeldas kuklas ühiskonna istutatud süütunne ja „oluline küsimus“ ei andnud hingerahu. Inglise keeles on vahva väljend on the fence (kahevahel – toim). Viimased kümme aastat olen olnud laste saamise teemal on the fence. Enne seda tegelesin pigem selle tähtsa otsuse edasilükkamisega. Mul pole kunagi olnud kindlat soovi lapsevanemaks saada. Minu nukud olid ka kõik punkariteks tehtud – nagu Weird Barbie Barbie-filmis – ja täiskasvanuks saamise eelis oli minu jaoks vabadus teha, mida hing ihkab. Nüüd olen tänulik, et mul on võimalus valida.
Laiemas inimarengus oleme jõudnud sinna, kus me saame olla autentsed – need, kes oleme. Kus me saame ennast nautida. Liikugem õnnelikuma ühiskonna poole, kus on vähem traumasid. Praegu tundub Eesti olevat tagurlik maa, kus domineerivad onu Heinode ja tädi Maalide elunägemused ja reeglid. Need, kes nendega ei nõustu, võivad koledasti haiget saada. Mõistmist ja tuge saab õnneks ausatelt lastevanematelt, kes, müts maha, räägivad ka igapäevaelust ausalt. Hiljuti lugesin Orna Donathi raamatut „Regretting Motherhood“ („Emadust kahetsedes“ – toim) ja sealgi oli juttu sellest, kuidas lapsevanemad on nagu kokku leppinud konspiratsioonis – nad vaikivad sellest, mida vanemlus tegelikult tähendab.
Kristel soovitab teema üle mõtisklemiseks vaadata näiteks TikToki videosid otsisõnaga #childfree #nokids #childfreebychoice #childfreelifestyle #childfreetiktok; lugeda kõrges vanuses naisest, kes kasvatas laste asemel koeri, vt siit, kuulata podcasti We are Childfree, või näiteks lugeda siit.
Olulised aspektid lapse saamise puhul
Kadri Aavik, sotsioloog, Tallinna Ülikooli soouuringute dotsent
Lapse saamist mõjutab esiteks sobiva partneri olemasolu – partneri, kes sooviks lapsi ning oleks valmis ja võimeline jagama võrdset vastutust. Teiseks mõjuteguriks on laste saamist ja kasvatamist toetavad struktuurid ja institutsionaalne keskkond.
Eestis on üksikemade osakaal Euroopa Liidu suuremaid ja samas on meil endiselt suur sooline palgalõhe. Uuringud osutavad veel suurele emaduslõivule – pärast laste saamist kaotavad naised sissetulekus ja karjääriredelil palju võrreldes meeste ja lastetute naistega. Ehkki vanemahüvitise süsteem on üsna helde, seisavad paljud vanemad silmitsi sellega, et hüvitiste lõppedes pole lasteaiakohta. Seega pannakse iibepoliitikas rõhku laste saamisele, aga vähem pööratakse tähelepanu vanemate, eriti emade toetamisele. Lisaks kujundavad eriti noorte naiste valikuid mure keskkonna ja kliima pärast ning ka majanduslikud kaalutlused (üürihinnad jne).
Kadri T 
You must be logged in to post a comment.